Paastukuuga kevadesse

Olemegi jõudnud talve lõpusirgele. Globaalse soojenemise kiiluvees peame küll vaikselt harjuma aastatega seaduspäraks kippuva tõigaga, et talv võibki taevasse jääda. Põhjalale kohast pakast kohtas lõppevalgi talvel vaid loetud päevadel. Lapsed jõudsid vaevu lumemehed üles ehitada, kui need teisel päeval juba olematuks sulasid. Suusaretkeks ei piisanud enam Haanja küngastest, vaid oli vaja võtta reisisihiks Alpid või Lapimaa nõlvad. See on reaalsus, mis teeb senisest enam südameasjaks looduse ja tema hoidmisega seonduva. Paneb mõtlema, millises seisus loodu anname edasi järeltulevatele põlvedele.
EELKs on kogudus, kus alates 1980ndate lõpust on tähistatud pööripäevi looduse kalendri pidepunktidena. Karuse Margareeta koguduse liikmed on harjunud rütmiga, mis neid neli korda aastas looduse eest palveks kokku toob. Alates 1995. aastast saab rääkida traditsioonist ning 2009. aastast on tähistamine kaheosaline.
On saanud tavaks, et esmalt kogunetakse Karuse kirikusse sõnateenistuseks ning siis võetakse ette väike pooleteise kilomeetri pikkune matk Jüri Keskpaiga loodud metsaaltari juurde. Arvestades kalendris fikseeritud täpset pöörihetke, on teenistus ning sellega seotud retk toimunud nii päeval kui öösel, varahommikul ja hilisel öötunnil. Alati ei ole ka metsaaltari juurde minejaid. Aga palve on peetud ja järjepidevus seega aastatega loodud. Et Jumal hoiaks. Et ta aitaks. Et meie oskaksime hoida seda, mis meile usaldatud …
Karuse diakon Meelis Malk kinnitab nädal enne kevade algust, et kindlasti peetakse selgi korral looduse palve ja see sünnib esmaspäeval, 20. märtsil, mil (kalendri-) talvest saab (kalendri-) kevad. Ta ütleb, et hetkel ei ole veel täpselt üksikasjus kokku lepitud. Aga kindlasti ollakse nii pühakojas kui ka pühas paigas metsas. Et kevad oleks tervitatud ning talle Looja õnnistus palutud.
Liina Raudvassar