Paastuaeg koos Kalevipojaga

Pea pool paastuajast on möödas. Jätkuvad valimisjärgsed koalitsiooni moodustamise konsultatsioonid Keskerakonna, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ja Isamaa vahel. Punastest joontest on saanud tühjad südamed ning ühiskonnas seninägematult palju usaldamatust ja pingeid. Kõike seda justkui märkamata edeneb kevad – Emajõgi embab jõuliselt ülikoolilinna, sinililled otsivad päikest ja luigepaarid on tagasi. Varjusurmas olnud loodus ärkab ja liigub tärgates ühes meiega ülestõusmishommiku suunas.
„Tõest ja õigusest“ on kirjutatud palju ja põhjusega, ent tahaksin tähelepanu juhtida ka ühele teisele kultuurisündmusele – juba terve aasta on teatris Vanemuine etendatud Karl Laumetsa lavastatud „Kalevipoega“. Kui keskkooli ajal lugesin eepost, siis mäletan seda isevoolavat, justkui kevadvete voogude lummust, mis mind haaras ja ühe hooga teose läbi lugema pani, ehkki kohustuslikud olid meile vaid mõned peatükid.
Hoiatada tuleb, et etendus „Kalevipoeg“, mis oma lavakeeles kannab moodsa teatri elemente ja on tekstilt 100% regivärsiline, kuulub nende lavateoste hulka, mida jumaldatakse või vihatakse. Sellest andsid tunnistust vaheaegadel lahkuvad nördinud teatrilised ja jääjate rahulolevad ilmed. Paastuaja kaemuseks oma rahva olemusest sai lavastusest aga palju ainest.
Kätlin Liimets