Pääsemine käib kiriku kaudu

September on paljude jaoks uute alguste kuu. Osa algusi on päris uued, teised pigem taasalustamised ja jätkamised. September toob enesega kaasa muudatusi kodudesse, koolidesse ja kogudustesse. Kus aga on muudatused, seal vajame eriliselt Jumala juhtimist ja õnnistust. Samuti eestpalveid ja häid soove. Mida soovin meie koguduste liikmetele?
Esmalt sooviksin ja paluksin, et te, kallid õed ja vennad, senisest ikka enam kirikutee jalge alla võtaksite. Seda ei palu ma ainult põhjusel, et meil vaimulikena on kurb ja raske ilma teieta, vaid kirikus käimine on vajalik meie kõikide päästeks ja hingeõnnistuseks. On vana tõde, et inimene ei pääse üksi, ta pääseb ainult armastuse-, usu- ja palveosaduses, milleks on püha kirik.
Mäletan senini kõige olulisemat õpetust, mille noore mehena leeriõnnistamisel kaasa sain Tartu praostilt Harald Tammurilt – püüa ikka kirikusse tulla. Nüüd, olles juba päris pikalt kiriku teenistuses olnud, võin vaid kinnitada selle lihtsa nõuande olulisust. Kui inimene käib jumalateenistustel, siis tema elu on õnnistatud. Mitte et probleemid ja eluraskused ära kaoksid, küll aga annab meile jumalarahva kokkutulemine sõna ja sakramendi osaduses jõu ja rõõmu ning hoiab meid kindlalt igavese elu kitsal rajal.
Edasi soovin ja palun, et meie koguduse liikmete aktiivsus ja kaasateenimine võiks suureneda. Olen nõus, et kristlus on eelkõige olemise, mitte tegemise vorm. Ja siiski kasvab olemisest – Kristusega koosolemisest ja Kristuse olemisest meis – välja tegu, mis on õnnistuseks inimesele ja auks Jumalale. Usk saab armastuses tegevaks.
Meie poolt vaadatuna on see tänu- ja armastustegu Issandale. Jumala poolt nähtuna aga tema tegu ja Püha Vaimu vili meis. Eestlasele omaselt oleme tagasihoidlikud ega ole alati veendunud, et Jumal on meile midagi andnud või kui on, siis kas selle vähesega üldse on mõtet toimetada. Kuid Jumala riigi saladuseks ongi väikese suurus, vaevumärgatavate alguste õnnistus ning viie leiva ja kahe kalaga viie tuhande söötmine.
Tegude osas tahaks veel paluda, et meist kõigist saaksid tõelised vendade-õdede hoidjad. Vastupidiselt Kainile, kes ei tahtnud midagi kuulda oma venna hoidmisest ja armastamisest. Ei ole mõtet ainult rääkida armastusest ja märkamisest – kuigi nende vooruste meeldetuletamine kuulub kirikutöö juurde –, aeg on küps, et head ja armastusest täidetud mõtted ning sõnad võiksid järjest enam võtta tegude kuju.
Olen viimastel kuudel kutsunud Nõmme Rahu koguduse liikmeid märkama inimesi, kes võib-olla aastaid on pühapäeviti istunud nende ees või lausa kõrval. Kas nad olid ka täna kirikus? Kui ei olnud, siis tuleks uurida järele, kas nende inimestega on kõik korras. Otsida nad üles, minna vaatama. See loob omakorda kindluse, et kui meie ükskord kõrvale jääme, siis ei unustata meidki. See on vaid üks näide paljudest, kuidas anda oma osa Issanda töös.
Viimaks tahan soovida midagi esmapilgul väga kummalist: et meil kõigil, head õed ja vennad, oleks üks kogudus. Just nimelt üks kogudus – Jumala perekond, kuhu oma rõõmude ja muredega tulla ning anda oma osa tema ülesehitamiseks.
Loomulikult on kirik suurem kogudusest ja konfessioonist ning pole midagi katki, kui aeg-ajalt käime külas teistes kogudustes. Siiski on oluline, et toome oma armastuse, vaimujõu ja annid ühe konkreetse koguduse altari ette.
Ei ole hea, kui ühel pühapäeval oleme siin, teisel seal, kolmandal võib-olla piirdume jumalateenistusega arvutiekraanil ja neljandal ehk jääme hoopis koju. Nagu kärgpere pole ideaalmudel, nii pole kärgkiriklikkus kirikliku kuuluvuse ja teenimise ideaalmudel.
Soovin ja palun, et meie ristitud ja leeritatud liikmed võiksid senisest enam osa saada armust, mida Jumal vahendab meile oma kiriku, tema armuvahendite ja vaimulikkonna kaudu. Samuti panen südamele suuremat kaasateenimist ja Issandalt saadud talentidega kauplemist. Eelkõige aga Jumala õnnistust ja tänulikku meelt.

 

 

 

 
Ove Sander,
assessor