Otsitakse müstikut!

Niipalju kui inimene nüüd aru saab, on Eesti luterlikus kirikus jagunetud mingisugustesse vastasseisudesse. On näiteks ühed, keda peetakse krüptokatoliiklasteks, ja teised, kes seovad end rohkem Martin Lutheri vaadetega. Ma ei oska ega taha siin kumbagi poolt eelistada, sest tegelikult ei pea ma praegu õigeks ei üht ega teist survet.

Küsimus on hoopis muus. Nimelt on mul väga raske praeguses kirikus nimetada ühtegi tõsist müstikust vaimulikku, autoriteeti nii praktikas kui teoorias. Katsun seletada. Ühelt poolt ei saa minu arvates müstik olla inimene, kes eitab kategooriliselt näiteks naiste ordineerimise vajalikkust. See on sedavõrd elementaarne küsimus, et tooksin vaid näite ühelt parimalt müstikust kirjanikult, Gustav Meyrinkilt, kes kirjutas 20. sajandi algupoolel oma tähtteosed. Ei ole juhuslik, et Meyrinki teoste meestegelaste kõrval figureerivad alati naistegelased, näiteks kuulsas «Golemis» Mirjam või «Rohelises näos» Eva. Peategelastega toimub raamatutes midagi initsiatsioonisarnast, nad väljuvad oma mina ja konkreetse isiksuse raamidest.

Religiooniloolane Mircea Eliade on toonud oma teoses «Mefistofeles ja androgüün» (1962) näiteid, kuidas initsiatsioonirituaalide käigus kantakse teise sugupoole tunnuseid ja taastatakse nii esialgne ja müütiline, kadumaläinud terviklikkus.

Hermafrodiit on üldlevinud sümbol ka alkeemias, näiteks ühes levinumas alkeemilises teoses «Rosarium Philosophorum» tähistab hermafrodiit nii valge kui ka punase protsessi lõppresultaati. Ma seoksin meelega siinkohal kaks erinevat asja – initsiatsiooni ehk rituaali, kus toimub inimese üleminek ühelt staatuselt teisele ja kus lülitatakse inimene mingisse isikute suletud ringi (ka kirik on initsiatsiooniline organisatsioon), ja alkeemiast tuntud vastandite ühinemise ideed, mida tihti kujutatakse mehe ja naise, kuninga ja kuninganna liitumise kujul. Alkeemiline protsess, mille sümboliks on sugude ühinemine, on ühtlasi märgiks toimuvast initsiatsiooniprotsessist, kus justkui kantakse endaga mõlemat sugu. Sellistes asjades on mõttetu eelistada meest naisele, tõelises terviklikkuses kaovad sugupooled, jääb vaid inimene, keda on tõstetud kõrgemale.

Meyrink on üks sellistest autoriteetidest, kes vastandas mõnikord katoliku kirikut tegelikule müstikale ja pööras oma pilgu pigem alkeemiale, mis on kirikust vanem ja kust katoliiklased (näiteks Aquino Thomas) laenasid nii mitugi ideed, kas või elementide muutumise õpetuse, aga kus samas ei vähendatud naise, müstilise õe rolli. Muide, ka Luther on kiitnud oma lauakõnedes just alkeemiat. Ainult sutaanist ja Loyolast ei ole ajaloos piisanud, seda on teadnud alati ka targemad katoliiklased.

Teise näitena ei kuulu ka õpetatud vaidlused minu arust tõeliste müstikute juurde, luterlased jällegi on suured vaidlejad. Ma ei näe eriti avaldusi, kus toetutaks müstilisemale, paradoksaalsemale lähenemisele. Toon jällegi näite, nüüd ehk loetumast teosest. Nimelt vene kõige erudeerituma alkeemiatundja J. Golovini arvates on raamatus esitatud Švejki kuulus eksirännak tegelikult pühitsusteekond, ja tunnistades end idioodiks, tunnistab Švejk end pühitsetuks, nii nagu kannab ka üks paremaid vanu pühitsusalaseid raamatuid pealkirja «Liber de idiota»… Jumalikud asjad ei pruugi olla väga loogilised.

Kui mõni aasta tagasi elasin Kairos, siis suhtlesin ühe auväärse müstiku, sufi ordu liikmega. Ta oli nii lihtne mees, et sõi kõige odavamaid apelsine, mida putkast osta sai, ja tema püksid olid nii plekilised, et minu hotelli fuajeesse ei tahetud teda lubada. Mõtlemisaine seegi.

Paavo Matsin