Otsinguterohkelt ja särtsudes

Esmaspäeval jõudis oma esimese poolsajandini Võru praost, Räpina koguduse õpetaja Urmas Nagel. Eesti Kirik ühineb õnnitlejatega ja toob lugejateni mõne toreda mõtte juubilari otsinguterohkelt teelt.
Tähtpäevaline ise ütleb, et ega ta verstaposte kuigi oluliseks pea ja nendega ka väga ei arvesta. «No mis on see esimesed viiskümmend aastat igavese elu perspektiivis?» muigab Nagel natuke naerusui. «Pealegi,» lisab mees, «ei viitsi ma enam väga tahapoole vaadata. Kümme aastat tagasi ehk küll, aga nüüd vaatan ma ikka rohkem ettepoole ja toimetan selles suunas.»
Urmas Nagel on ühtlasi üks kahest eestlasest, kes saab sel aastal Soomest retriidijuhendaja tunnistuse, ehkki neid omanäolisi vaikuses, palves ja süvenemises toimuvaid kokkusaamisi on ta korraldanud juba mõnda aega. Rahvast tuleb, sest ennast on vaja leida. Ja Jumalat.
Praost ja perepea
«Oleme abikaasa Kristiinaga praegu just arutamas, milline on meie edasine vaimuliku kasvamise tee. Oleme otsijad, mina ju päris meeletu,» mõtiskleb vaimulik. «Õnneks on meie peres nii, et me ei räägi ainult sellest, mida poest tuua ja kes mis töö ära teeb… Ma saan ikka mõnikord kitarri kätte võtta, loeme ette häid kohti mõnest raamatust, mis meid kuidagi puudutanud on. Teisalt muidugi saan ma niisugust otsingut ja arutelu lubada endale ka seetõttu, et mu suurepärane abikaasa ning Räpina koguduse juhatus ja nõukogu mulle seda võimaldavad. Ma ei pea ise kõige pärast muretsema või kõike ära tegema. Ja ma olen selle eest tänulik. Ka praostkonnas kulgeb elu üsna stabiilselt, meil on pea igal kogudusel oma ristiga õpetaja ja ega nii-öelda vabu töökohti selles mõttes praegu pole.»      Lisaks aktiivsele koguduseelule käib Räpinas PRIA rahaga vana pastoraadi taastamine ja retriidikeskuseks kujundamine, väljaehitamist ootab diakooniamaja teine korrus, hiljaaegu sai korrastatud kiriku aed. «Ma võin öelda küll, et asjad sujuvad meil kõikjal võimaluste piirides,» võtab vaimulik kokku.
Julgeb olla otsija
Kui kirikupäevade aegu Nagel ja Sakarias Leppik Antoniuse õues oma «Kirgmaastikku» laulsid, siis ütles tänane tähtpäevaline, et elada tuleb kirega, aga niisugusega, mis ennast ei hävitaks, sest olevat ka see tugev tunne kui kaheteraline mõõk. Sel kuul peaks vaimulike muusikameeste samanimeline kauaoodatud ühisplaat ka kuulajateni jõudma. Võiks suisa küsida: mis on Nageli fenomen? Tõenäoliselt see, et ta ei paku pakendatud tõdesid.
«Tegelikult muidugi ongi nii, et teatud asju ma avaldan ainult lauludes ja ei kusagil mujal. Mulle on tähtis tunne, kujundite keel, kõik see, mis jääb sõnade taha,» räägib vaimulik ja lisab ka, et ta võib päris kindlasti öelda, et on julgelt subjektiivne. «Mis puutub aga Sakariasega ühislaulmisse, siis me tunneme ju teineteist juba hirm kaua, esimesed kokkusaamised olid ülikooli folgiklubis Tartus, siis õppisime üheksakümnendate algul koos UIs, tema muidugi hulga noorema mehena kui mina. Ja mina olin Hiiumaal kümme aastat, temal seal esialgu suvekodu… Ma usun, et meie tunnetuses on midagi sarnast,» kirjeldab Nagel.
Kui kõneleme vaimuliku rollist ja elust kristlasena, tõdeb Urmas Nagel, et tema on oma eeskujud ja mõjutajad mingil moel leidnud. Nad on tulnud. «Ja ega ma ka väga usu, et vaimulikku juhendajat saab kuidagi administratiivselt suunata ja määrata… Teisalt jälle – igaüks saab ju enda teed siiski valida. See võimalus on antud. Tuleb otsida, elada oma vaimulikku elu särtsudes ja rõõmusõnumit edasi kandes. Evangeelium tuleb tõeks elada.»
Mari Paenurm