Otsida Jumala kohalolu märke enda sees

1Kr 15:1–11

Ülestõusmispüha on suur rõõmupüha. Koguneme pühakotta, et koos kõigi kristlastega üle terve maailma hüüda: Kristus on üles tõusnud! Need neli sõna kannavad endas ülivägevat sõnumit. Jeesus Naatsaretist on surma ära võitnud! Prohvetikuulutused on täide läinud. Jeesus ilmutas, et tema ongi Jumal, ta on elu, ta on kõik, mida vajame. See on evangeelium, mille kaudu on meil pääs pühasse linna, taevasesse Jeruusalemma. See imeline sõnum annab tõelist lootust ka selle maailma kurjuse keskel, sest Kristus on tugevam kui kurat ja elu on tugevam kui surm. Ja täna rõõmustame selle lootuse üle, mida annab Jeesuse nimesse uskumine.                               

Oma jutluses ei lähtu ma niivõrd kirikukalendris ettenähtud kirjakohast, vaid soovin lihtsalt mõtiskleda selle üle, mida tähendab sügavalt uskuda ülestõusmisse. Usk on dünaamiline reaalsus, see peab pidevalt kasvama. Ja mind ennast köidab alati see, kui leian viisi, kuidas Piibli sõnumit oma igapäevaellu rakendada, sest just praktiliste tegude kaudu meie usk areneb ja kannab vilja. Sel aastal on mu soov taibata sügavamalt, mida tähendab elada ülestõusmises siin ja praegu.

Kõigepealt meenutan päeva, kui üks Taizé vend saatis grupi noori paariks tunniks linna peale otsima lootuse märke. Kui noored tagasi tulid, olid nad teinud hulgaliselt fotosid, mis kõnelesid Jumala kohalolust selles linnas ja andsid neile lootust. See ülesanne oli väga huvitav ja õpetas märkama Jumala toimimist meie ümber lihtsates asjades. Ülestõusmispühadel tahan esitada sarnase väljakutse, kuid seekord võiksime otsida Jumala kohalolu märke enda sees. Teisisõnu, millised on need märgid, mis viitavad ülestõusmisele sinu elus? Kas Jeesus Kristus on ka sinu jaoks üles tõusnud siin ja praegu?

On tavaline, et ülestõusmispühadel mõtleme minevikusündmustele – Jeesuse ristisurma peale – ja rõõmustame tema ülestõusmisest. Samuti on tavaline, et mõtleme tulevikusündmustele – päevale, mil me ise üles tõuseme ja Jumala riiki siseneme. Harvem mõeldakse aga millelegi, mis toimub olevikus. Ülestõusmine aga ei ole ainult mineviku ja tuleviku sündmus, vaid see saab toimuda reaalselt meie elus siin ja praegu, nagu Paulus ütleb: „… nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus“ (Gl 2:20).

Vaatame, millised olid need märgid, mis jutustasid sellest, et Jeesus on üles tõusnud. Esimene märk, mis viitas Jeesuse ülestõusmisele, oli kivi, mis oli haua eest ära veeretatud. Lugu kivist viib mõtted tagasi päris algusesse, kui inimesele sai osaks patu ja surma needus, sest ta süda muutus Jumala suhtes kõvaks kui kivi. Kivisest südamest sai alguse ka vaen ligimese vastu. Siis saatis Jumal prohvet Hesekieli, kes kuulutas, et ühel päeval Jumal kõrvaldab inimesest kivise südame ja annab asemele lihase südame (Hs 11:19).  

Jeesuse surma ja ülestõusmise läbi on kivi ära veeretatud. Inimkonna patt on andeks antud. Haud on tühi! Patt on kõrvaldatud. Samas meil kõigil tuleb elus pidevalt ette katsumusi ja probleeme nii iseenda kui teiste inimestega; need on kui kivid meie elus, mis muudavad meie sisemuse justkui suletud hauaks. Seega esimene märk ülestõusmisest meie elus on see, kui meie n-ö patukivid, mis rikuvad inimsuhteid ja meid ennast, saavad ära veeretatud. Kuidas me teame, et need kivid meie sisemusest on kadunud? See on siis, kui su südames pole mitte ühtegi okast mitte kellegi vastu.

Teine märk Jeesuse ülestõusmisest olid tema haavad. Kui jüngrid nägid ülestõusnud Issanda käsi ja jalgu, siis nad uskusid. Nii nagu meil kõigil on kive, nii on meil kõigil ka haavu. Paljud inimesed küsivad, kuidas saab Jumal lasta mul kannatada, kui ta mind tõepoolest armastab. See on aga elu paradoks. Rist on samaaegselt surm ja elu, kannatus ja tervenemine. Haavad ja rõõm üheskoos viitavad ülestõusmisele meie elus. See tähendab mitte nuriseda, vaid siiralt tänada oma elu eest, sealhulgas ka oma kannatuste ja haavade eest.

Kolmandaks tunnistas Jeesuse ülestõusmisest tema surilina, millesse ta ihu oli mähitud ja millelt leiti Jeesuse näo jäljend. Ma mõtlen, et see tunnusmärk kutsub meid olema temanäolised siin maailmas. Kuidas me aga saame elada jumalanäoliselt? Eks see peegeldub meie teenimises, ligimesearmastuses, isetuses, pühendumises ja Kristusele järgnemises.

Ja viimaks, kui naised seda kõike olid näinud, läksid nad rutates vendadele kuulutama rõõmusõnumit, et nad on näinud ülestõusnud Issandat. Seega on viies märk sellest, et sa elad ülestõusmises, kui sa tunnistad Jeesusest Kristusest. Peame kristlastena õppima ja leidma viise, kuidas kuulutada evangeeliumi väljaspool kirikuseinu ning kuidas rääkida oma usust Jeesusesse nii, et inimesed saaksid puudutatud ja julgeksid end avada Jumalale.

„Olgu sul meeles Jeesus Kristus, kes on üles äratatud surnuist, kes põlvneb Taaveti soost! See on evangeelium.“ (2Tm 2:8)

Õnnistatud ülestõusmispühi!

 

 

 

 

Tiina Klement, 

Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse õpetaja