Otsekui tugev tuul

Meie elus võivad vahel ühe hetkega toimuda väga suured muutused, mida keegi ei oska vahel ei loota ega karta. Äsja seljataha jäänud nelipühade sündmusest loeme Apostlite tegude raamatust: «Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid.» Sedakorda oli tegu muutusega, mis andis meile jäädava võimaluse kogeda vahetult Tõe Vaimu. Maailmas on taas aga puhumas otsekui tugevamad tuuled. Mida need sedakorda endaga kaasa toovad? Iiobi raamatus julgustab Eliihu Iiobit sõnadega: «Kui nüüd ei nähta valgust, mis hiilgab pilvedes, siis puhub tuul ja toob selguse.» Ja Jumal ju ikkagi vastas viimaks Iiobile just tormituules, küll alustades küsimusega: «Kes on see, kes mõistmatute sõnadega tahab varjutada minu nõu?» Jääb loota, et ka seekordne tormiohtu taevas kannab oma tuuleiilides viimselt siiski Jumala nõu. Ning kõik ei ole pelgalt üha korduv tühisuste tühisus, millest räägib Koguja kui tuulest, mis «puhub lõuna poole ja keerutab põhja poole; keereldes, keerutades puhub tuul ja alustab taas oma ringkäiku».
Kas toovad tuuled muutusi taas kord ka meie õuele? Kunagi eelmise sajandi kaheksakümnendate teisel poolel laulis vene rokitäht Viktor Tsoi oma aja kohta väga julgelt oodatavatest muutustest, mis pärast tema surma (või mõrva?) ka teoks said. Neid muutusi oli oodanud kogu maailm. Eriti meie ja teised rahvad, kes igatsesid vabadust. Ja ansambli Scorpions laulus oli tollal võimalik jalutada isegi Moskva tänavail Gorki pargi poole ja kuulata muutuste tuult, milles helises lootus, et maailmas on taas võimalik tunda kõigi inimestega vennalikku lähedust ja et homse lapsed jagavad koos oma ühiseid unistusi.
Täna näeme aga, et unistused meid ümbritsevas maailmas muutuvad üha vastandlikumaks. Vene rahva massiivne toetus oma valitsejate agressiivsele poliitilisele ja sõjalisele tegevusele on väga kaugel unistustest, mida jagavad tema naabrid. Ja me oleksime rumalad, kui selle pärast muret ei tunneks. Reaalsed lahingud toimuvad praegu küll Ida-Ukrainas, kuid infosõda käib juba nii meil kui ka kogu maailmas täiel rindel. Üha raskem on saada tegelikust olukorrast tõest pilti ning infosõja eksperdid kuulutavad täiesti avalikult, et kes räägib tõtt, see kaotab.
Sõda on aga olukord, kus tegelikult kaotavad kõik ja mõnikord kaotavad sõja võitjad rohkemgi kui kaotajad. Möödunud nädalal ilmus Postimehes Donetski elaniku Aleksandr Polkvoi «Kiri neile, kes ei ela Donetskis», kus ta ütleb: «Hoidke rahu. Te ei oska isegi ette kujutada, kui tähtis see on – kõige tähtsam. Hoidke rahu seal, kus te elate, ärge laske puhkeda sõjal, sest sõda tähendab surma, ja see ei käi kinos, vaid praegu ja siin. Hoidke rahu oma kodus. Meie enda oma ei suutnud hoida.» Täna peame tõepoolest püüdma teha rohkem selleks, et rahu hoida. Tänu Jumalale, suutsime taasiseseisvuda ilma sõja ja verevalamiseta. Meie ühiskonnas ei ole värskeid vägivalla haavu, mis õhutaksid kättemaksule. Ometi teeb iga tark inimene tugeva tuule korral kindlasti kõik vajalikud ettevalmistused, et oma maja tormi eest kaitsta.
Selleks, et rahu kindlustada, on palju erinevaid võimalusi ja ükski neist pole liigne. Kaitsevägi ja Kaitseliit koos NATO liitlastega teevad kõik, et vastasel ei tekiks ahvatlust siin kandis sõjalist jõudu kasutada. Õnneks on meil rahvana praegu olemas kaitsetahe ja ka kiriku toetus kaitseväele ja Kaitseliidule. Siinkohal tänan kõiki meie kiriku liikmeid ja vaimulikke, kes oma maa ja inimeste kaitsmist on tõsiselt võtmas ja valmis osalema reservväelastena ja kaitseliitlastena heidutuseks vajalikel õppustel. Jah, elame paraku jätkuvalt samas maailmas, kus elasid vanad roomlased, kes teadsid hästi, et kui tahad rahu, tuleb sõjaks valmistuda. Kõik loodame, et maailmast saab ühel päeval koht, kus see tarkus osutub rumaluseks, aga seni peame oma riigikaitset igati arendama ja toetama. Ja sama oluline on isekeskis oma maal rahu hoida. Vaen ja tüli aitab sõja puhkemisele alati kaasa.
Pidagem siis meeles, et õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks. Kui me ise rahu ei püüa teha, siis ei saa ka Jumal seda anda. Nii või teisiti tuleb aga nõustuda prohvet Jesaja elutarkusega: «Rohi kuivab ära, õieke närtsib, kui Issanda tuul puhub selle peale. Tõesti, rahvas on nagu rohi.» Äratagu valjenev Issanda tuul meid ka nüüd rahu tegema, nõudma ja hoidma. Kinnitagu see tuul meis aga ka seda Tõe Vaimu, kes meile viimaks rahu annab.

 

 

 

 
 
Taavi Laanepere,
kaitseväe peakaplan