Osaduses tarkust kogudes

Usuteaduse Instituudi korraldatud kolmepäevasel hingehoiuseminaril Põltsamaal käsitleti muutumise kogemusi. Seminari juhatas mag Heino Nurk Ameerika Ühendriikidest.
Heino Nurga sõnul on nad koos UI rektori Allan Kähriku ja osakonnajuhataja Kerstin Kasega ammu mõelnud korraldada hingehoiuseminari. Ameerikas eesti kogudusi teeniv Heino Nurk, kellel on pastoraalteoloogia magistrikraad Princetoni teoloogiaseminarist, ütles, et siinsamas Põltsamaal viis aastat tagasi, 1998. aastal viis ta läbi viimase hingehoiukoolituse teoloogidele. Toona oli seminaris palju seda tarkust, mis tuli läbi Haiglahingehoiu Keskuse.
«Nüüd tahtsin proovida rakendada seda, mida ise vahepeal õppinud olen,» selgitas Heino Nurk oma seekordset taotlust. «Teoreetilises osas keskendusime Erik Eriksoni elutsüklite teooriale ja rääkisime hingehoiu meetoditest. See on see, mida olen Princetoni teoloogiaseminari professor Donald Cappsi õpetustest kokku korjanud.»
Heino Nurga sõnul tähendab hingehoiu õppimine alati jälgida nii iseenda kui teiste inimeste kogemuste muutust; nii peaks taoline seminar aitama osalejatel analüüsida iseenda muutumist. «Selline teoreetiline vaatlus ja praktiline seminar aitab ka oma tööd paremini mõista, seda nii kursuslase kui kursuse läbiviija poolelt,» kinnitab Heino Nurk.
«Eks see ole ikka nii, et kõige vähem õpime siis, kui midagi kuuleme või lihtsalt loeme. Kui aga peame kirjutama, siis õpime palju rohkem, ja kõige rohkem siis, kui peame õpetama.»
Seekord viibib Heino Nurk Eestis kuus nädalat. Vaatamata geograafilisele kaugusele ei ole ta kaotanud sidet kodumaaga ja on suutnud end kursis hoida siinse eluga.
«See oli üks minu huvi seminari läbi viies, et kolleegidega kodumaal sidet hoida ja kirikuga, mille vaimulik ma olen, kontaktis olla. Selle mulje põhjal ootamatusi ei ole, aga kogetu ületab meeldivalt ootused. Tundub, et selle mõne aastaga, mis ma olen ära olnud, on Eesti kirik jõudsalt edasi liikunud paremuse poole. Selles osas, milline tööolme on tekkinud, asjad, millega kümme ja isegi viis aastat tagasi alustasime, on saanud iseenesestmõistetavaks, märgatavalt on kasvanud professionaalsus ja haritus. See on äärmiselt meeldiv tõdemus,» nentis Heino Nurk.
Sirje Semm

EESTI KIRIK küsib:
Miks otsustasite osa võtta vaimulike hingehoiu ja pastoraalnõustamise seminarist «Muutumise kogemus»?
Katrin Lille, Kose koguduse noortejuht, UI üliõpilane: Mul on paar erineva pealkirjaga hingehoiualast koolitust seljataga, aga nendest on juba aega möödas. Kuna ma ei tööta sellel alal, siis leian, et koolitustega on võimalik end vähestegi juhtude jaoks vormis ja kompetentne hoida.
Arho Tuhkru, Põltsamaa koguduse õpetaja: Üks põhjus on seegi, et elan siinsamas linnas. Aga kõige olulisem on, et saame omavahel rääkida, jagada oma arusaamu ja mõtteid, kuulata teiste omi ning olla omavahel osaduses. Ja, üllatav-üllatav, paljudki probleemid, mis vestlustes välja kooruvad, on nii sarnased. Kitsaskohad, pinged, emotsioonid, nõutus ja jõuetusetunne ei olegi midagi unikaalset, vaid seda muret saab jagada. Kuuleb sedagi, mis lahendusi on üks või teine otsinud ja leidnud. Meil on hea meel, et hingehoiuseltskond on taas meid Põltsamaal üles leidnud, sest see on tegelikult traditsiooniline paik.
Annika Sipos, Tartu Pauluse koguduse abiõpetaja: Nii harva on võimalik ennast koolitada hingehoiu alal. Väheseks jäi seda õpingute ajal ja ei ole seda eriti tihti ka vaimulikele. Nii et ega ma eriti pikalt ei mõelnud. Teadsin, et vajan seda ja küllap olen sellest siin üha rohkem aru saanud. Aasta on nüüd mu ordinatsioonist möödas, kaheksa kuud tihedat tööd Pauluses. Mul on hästi hea võimalus rääkida, nagu maha panna oma koormad, jagada olnut ja õppida, kuulata. Võimalus üheskoos rääkida ei ole akadeemilise loengu vormis õpe, see on väga palju andnud. Ametivennad-õed koos – see on olnud väga hea aeg!
Marko Tiitus, Juuru koguduse õpetaja, mag: Olen ikka püüdnud täienduskoolitustel käia. Hingehoid on igale töötavale vaimulikule niivõrd lähedane teema, et ta ei nõuagi mingisugust erilist spetsiifikat. Muutumise kogemuse teema tundus isiklikult ahvatlev mõeldes, et võibolla mu endagi elus on küpsemas mingisugused muutused. Olen lootnud midagi kõrva taha panna, mis aitaks mitte ainult töös teiste inimestega, vaid ka iseenda elu natuke teise nurga alt näha ja püüda uuesti mõtestada. Tunnen, et siiatulek ei ole olnud asjata. Kui sa ise pead elus palju rääkima, siis on kena kuulata tarku inimesi. Ja neid on siin palju.
Kristi Sääsk, Suure-Jaani koguduse diakon: Meil ei ole täienduskoolitusi nii palju, et võiks julgesti mõne vahele jätta. Need kõik on omamoodi kasvatavad ja arendavad. Ei ole väikese tähtsusega see, et inimesed üle Eesti saavad kokku ja ametikaaslased saavad rääkida erinevatest asjadest, mitte ainult kursuse teemal, vaid kõigist asjadest. See on toetav ja ülesehitav. Protsessid on pikemad. Olen saanud kinnitust sellele, et leidsin eest palju inimesi, kes mõtlevad nagu mina.
Allan Kährik, Usuteaduse Instituudi rektor, mag: Tahtsin kasvada, teada saada midagi uut, areneda. Seda uut olen siit saanud läbi juhtumite jagamise ja teoreetilise osa. Sellisel seminarivormis õppetööl, mida peetakse pealinnast väljas, toimub vähemalt pool tööd õhtul sektsioonides.
Mehis Pupart, Sõmeru hooldekodu vaimulik ja Kuressaare haigla hingehoidjana: Tulin siia sellepärast, et töötan hingehoiualal ja et saada uusi kogemusi, olla osaduses oma ametivendadega.
Tiit Pädam, Konsistooriumi peasekretär, mag: Õppima. Küllap teema pärast; teisalt, et juurde õppida ja kolmandaks, et kursuse juhendaja Heino Nurk on saanud maailmas tunnustatud koolituse, mis on üsna erinev Skandinaavia ja Euroopa traditsioonist, see on olnud hästi-hästi huvitav.
Kerstin Kask, Usuteaduse Instituudi religioonipedagoogika osakonna juhataja: Et ise kasvada ja õppida.