Orel vajab väljaõppinud organisti

On muusika-aasta ja Eestimaa Maarjamaaks pühitsemise 800. aasta. Kõikjal Eestimaal on kõlamas palju kaunist muusikat. Toimus meeldejääv Tartu vaimulik laulupidu ja on loodud juurde uut muusikat. Ees on ootamas mitmed kirikumuusikutele olulised üritused: 23.–24. oktoobril Rakveres toimuv kirikumuusikute konverents ning noodi «Ave Maria. Laulud neitsi Maarjale» esitluskontsert 21. novembril Tallinna Jaani kirikus. Et toimunud on nii palju märkimisväärset, siis tekib mulje tugevast ja arenevast kirikumuusikast ning suurest väest muusikutest, kes saavad ennast vaid kirikumuusikale pühendada.
Meil on tublisid muusikuid, kes materiaalseid hüvesid ootamata panustavad kirikumuusikasse. Nii lasus Tartu vaimuliku laulupeo korraldamine põhiliselt nelja naise õlul; milliste jõupingutustega, seda teavad vaid nemad ise. Laulupeo põhilise materiaalse poole kandsid ka lauljad ise, tasudes nii osavõtumaksu, eelproovidesse ja peole sõitmise kulud, nootide eest, toitlustuse ja majutuse kulud. Kahjuks tuli sellise koormuse tõttu mõnel lauljal peol hoopis pealtvaataja olla.
Aastaid on EELK kirikumuusika arengu üheks juhtivaks pooleks olnud EELK Kirikumuusika Liit. Olemas on üle kahekümne aasta pikkune kogemus, talletatud palju noodi- ja muid abimaterjale, veel on osaliselt olemas ka tööjõud. Kahjuks on liit pidanud mitmeid aastaid järjest oma tegevust kokku tõmbama, sest materiaalseid vahendeid napib ja praegu on selgusetud ka järgnevate aastate võimalused. Peaks juba hakkama mõtlema meid ees ootavatele suurtele juubeliaastatele: 2017 reformatsioon 500 ja Eesti vaba rahvakirik 100, 2018 Eesti vabariik 100. Mitme naise õlgadel nende suurte tähtpäevade muusikaosa kujundamine lasub, seda me veel ei tea.
Kirikumuusika-alase koolitusega on, nagu on. UI kirikumuusika osakonna õpilasi saab ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Viljandi kultuuriakadeemias kümneid aastaid kestnud hea töö on lõpusirgel. Varsti lõpetab viimane oreliüliõpilane ja uusi pole. Juba on ka Muusikamaja orel leidnud endale uue kodu Viljandi muusikakooli orkestrimajas. Lootusega lapsi orelikunsti juurde tuua. Tekib vägisi tunne, et kas nüüd peakski pillid kokku panema ja arenemise üritamise rahulikult ära lõpetama. Nii mõnigi praegustest kirikumuusikutest vaeb, kas enam on suutlikkust jätkata pideva eneseohverdusega ning kas ei peaks hoopis eriala vahetama. Asi ei ole ainult materiaalses väärtustamises (kuigi sealt saab see alguse), vaid tihti ka teekonnakaaslaste ükskõiksuses ja hea sõna puudumises. Lihtne aitüma, mis vaimuliku laulupeo lõpus peapiiskopi suult mitut puhku kõlas, jääb teinekord kahjuks ütlemata.
Kui nüüd tekkis mulje, et kõik läheb allamäge, siis päris nii see õnneks ka pole. Sain hiljuti üllatuse osaliseks, kui saatsin laiali info võimaluse kohta Rootsist kasutatud vileorel saada. Tahtjaid oli umbes kümnendik Eesti kogudustest! Kuigi mulle tekitas see probleemi, kuidas olukorda lahendada, on see ometi hea märk.
Kogudused, mis on ajaloo keerdkäikudes orelist ilma jäänud või kus on see remontimiseks liiga amortiseerunud, pole läinud kergema vastupanu teed muretseda moodne digiorel või ajada läbi tavalise süntesaatoriga. Nad soovivad ikka päris ehtsat ja elusat vileorelit, mis nõuab raha, hoolt, vaeva ja kindlasti ka väljaõppinud organisti. Sellist pilli peab pidevalt häälestama, hooldama, remontima ja mängima. Eriti oluline oreli tervishoiu osas on just viimane tegevus. Ilma kasutuseta vileorel on justkui pimedasse toanurka visatud potilill, mis ilma valguse, vee ja imetlevate silmadeta varsti hääbub.
Nii jõuame taas tagasi artikli algusesse ehk inimese väärtustamisse. Kui meil on orel, siis peab olema ka seda pilli õppinud ja mängida oskav organist. Siis saavad toimuda kontserdid, festivalid, laulupeod. Siis saame kirikute uksi enam lahti hoida. Nii muusika-aastal kui muudel aastatel, nii suurtel pühadel kui argipäeval. Soovin kõigile kirikumuusikutele jätkuvat jõudu ning rõõmsat ja kannatlikku meelt.

 

 

 
Tuuliki Jürjo,
kirikumuusika liidu juhatuse esimees