Õpetaja Kalev Raave teenis preestrina Hallistes

20. märtsil möödub 85 aastat Kalev Raave (1926–2004) sünnist.
Oleme tänumeeles meenutamaks õpetaja Kalev Raavet tema erilisel teekonnal. Johannese evangeeliumis öeldust kajab Issanda lubadus, tahe tulla teda armastavate juurde ja teha eluase nendele. Selle sõnumi karguses võib näha kaunis rahus ja ootamisnukruses põlispuude all laiuvat Halliste kalmistut. Taamal iidsed väljad ja vohavad metsatukad.
Kusagil ruttab Halliste jõgi talvesse uinunud Kariste järve poole. On tunne, nagu viibiks korraga mitmes kohas. Jah! Näe, seal on kirik ja kool ning pastoraadiks mõeldud Anna tare… On olnud vanatestamentlike pilvede all aegu, ajastuid ja poolaegu. Uueks valmissaamine käib evangeeliumi kellatiksu järgi. Siin on usuookean, lootusjõed, armumeri…
Allikad
Pornuse küla nimi on tuletatud muistse asula (sks Bornhus) allika järgi. Ka vaimsus pulbitseb siin allikana, hingelist lembust ja ravivat õhkkonda kaigub kõikjale Halliste kihelkonnas (muinasajal Alistekunda e Allikate kogukond – kihelkond, maakond koos Karksi ja Paistuga). Siin on möödunud Kalev Raave rõõmsamaid suurtunde, ka valusamaid palvehetki.
Läbi aegade on sellised tunded reaalsusena kootud rahvariide mustrisse ja koodina vöökirja. Kalev rõhutas ikka, et kõik on kootud usu ja armastusega lootuse kangasse. Selles mõttes on midagi ikonograafiale viitavat. Raave oligi väga oikumeeniline isiksus.
Pikki tunde meeldis talle minuga rääkida Halliste kiriku krüptis (krüpt tähistab ka Kristuse surnust ärkamise hauakoobast). Olime vist väga krüptoolsed… Praeguseks on Issand sulase Kalevi asetanud avarale maale… Seal on ta igavesti preester Melkisedeki korra järgi. Tänu tundmisarmu eest!
Tänu ja vaikus
Oli kord rahva seas prohveteering, et Eesti Vabariik tuleb, kui Halliste kirik saab valmis. Ja tõesti see saigi nii… Kõike seda südames pidades avanevad praegused ajad hoopis teises valguses. Tohutu tänu tekib ja meeleliigutus paneb vaikima.
Kirikuõpetaja Kalev Raave on meelde jäänud just oma tänumeelsusega (kordas palju, kiires tempos), kõneanniga ning samas oskusega kuulata ja vaikida. Oma olemusega, mõne liigutusega, ilmega ütles ta rohkem kui muidu või teised.
Märkasin seda joont hämminguga Viljandi praostkonna vaimulike igakuistel kokkusaamistel (eriline traditsioon; eestvedajad praostid Joel Luhamets ja Jaan Tammsalu ning sekretär Toivo Vilumaa).
Õpetaja Raave oli märkaja, innustaja, inspireerija, aga ka initsiaator. Suurte, palves saadud visioonidega ehitas ta kirikut ja kogudust, oma rahvast ja kooli.
Nii julgustas ta mind lahendust otsima Mõisaküla kiriku taastamiseks. Ütles, et tuleb pidevalt palves olla ja samas ka valvata. Tõesti, ühes unenäos sain viite Häädemeestele ja keramsiiditehase tegevdirektorile Eero Kotlile. Tema annetas ja saatiski kiriku seinte ning põranda jaoks koormaid kive, jagus veel pastoraadi jaoks koos Burchard Liebergi abiga.
Nüüd on kirik valmimas Kunnar Kerese ja õpetaja Arvo Lastingu töö ja palvetega (alustasid diakon Erlend Kollom, õp Raivo Asuküla, Ann Lohk, Vladimir Jego­rov jpt). Kõik see on seotud Hallistega, sest tänavu saab 100 aastat kuulutuspunkti rajamisest Mõisakülla.
Olen õnnelik, et võisin Issanda armust õpetaja Kalev Raavega 2001. a algusest kuni 2004. a kevadeni koos teenida armast Halliste kogudust. Sain alguse otsinguiks mõistmaks preestri tööd, ametit, armu. Kõik see väljendub andeksannis (vt M. Lutheri kaheksanda käsu seletust). Ma ei jõudnud siiski mõista sügavalt rahva hinge ja seda, et randlase mereigatsus peab nägema Jumala armumerd ka keset välju, metsi ja mägesid.
Enri Pahapill