Õpetaja Jüri Vallsalu on täitnud oma kohust

Läinud reedel sai 20 aastat päevast, mil Jüri Vallsalu (55) kinnitati Hageri koguduse õpetajaks.

Ordineeritud õpetajana oli Jüri Vallsalu selleks ajaks jõudnud töötada juba üksteist aastat (ordineeritud 10. juunil 1981), seljataha oli jäänud lisaks kaks aastat jutlustajakogemust. Elu Jumalale pühendanud noormeest, kes oli lõpetanud ehitus- ja mehaanikatehnikumi ja paar aastat töötanud ehitusmeistrina, ilmselt veel mäletatakse Püha, Muhu ja Mustjala koguduses.

Issanda viinamäele
Enne kui ta Hagerisse, kus ta oli ristitud ja leeritatud ning laulatatud, tagasi jõudis, oli ta teeninud veel viis aastat Vastseliina ja kolm aastat Tallinna Jaani kogudust. Jüri Vall­salu sõnul on kõik teenitud kogudused olnud erinevad, armsad tänu kirikusse kogunenud inimestele, aga Hageri on tema jaoks eriline.
«Nii nagu inimesed on kõik inimesed, aga samas üksteisest erinevad, nii on ka kogudustega. Hageri kogudus on minu jaoks emotsionaalselt erilisel kohal juba eespool nimetatud asjaolude tõttu. Hageri koguduses on palju armsaid inimesi, aga neid oli ja on ka teistes,» ütleb ta.
Noorukieas on ta mänginud koguduse puhkpilliorkestris ja laulnud kooris. «Koguduses valitsenud tõsine vaimsus ja inimesed, kellega koos oli võimalik kasvada, andsid algtõuke hilisemale tööle Issanda viinamäel,» on Vallsalu põhjendanud kunagist erialavahetust. Ega ta endast rääkida soovi. «Pole ka põhjust, sest olen vaid teinud seda, mis mu kohus on olnud.»

Tänu vaimsele sügavusele
Lapsepõlves kodust kaasa saadud usukindlus on saatnud teda kogu elu. Ega muidu ei oleks saanud võimalikuks, et pärast paarikuulisi õpinguid usuteaduse instituudis ta 1979. aasta kevadel juba Saaremaale jutlustajana praktikale määrati. Kaks aastat hiljem oli Vallsalu juba ordineeritud õpetaja ja Helsingi ülikooli teoloogiaüliõpilane.
Nõukogude ajal Helsingi ülikooli usuteaduskonda õppima sattumise kohta ütleb ta selle olevat lihtsalt suure vedamise. «Olin õigel ajal õiges kohas. Arvan veel tänagi, et olin mängunupp Nõukogude Liidu suures poliitikas. Tollastel võimudel oli vaja rahvusvahelisel tasandil näidata, et usuasjadega on riigis kõik korras, et näe, isegi usuteadust saab õppimas käia välismaal. Olin küll Helsingis ainuke üliõpilane Nõukogude Liidust, aga mitte ainuke välismaal õppija. Olin äsja abiellunud ja see andis võimudele lootuse, et tulen tagasi.»
Oma eeskujuna nimetab 1993. aastast ka Lääne-Harju praostkonna praosti kohustusi täitev Jüri Vallsalu paljusid. Oma jälje on tema arengusse kindlasti jätnud koguduse eelmine õpetaja Paul Saar, kes oli Jüri leeriõpetaja ja säilitas kõrge vanaduseni noorusliku huvi ümbritseva vastu.

Elujõuline kogudus
Peaaegu kuuesaja liikmesannetajaga Hageri koguduses toimub aktiivne laste- ja noortetöö, tegutsevad muusikakollektiivid ja vabatahtlikud. Olulisimaks peab õpetaja sõna kuulutamist ja sakramentide jagamist. «Kõik muu on vähemal või rohkemal määral asendustegevus. Tõde tuleb kuulutada armastusega,» täpsustab Jüri Vallsalu.
Tulevikku vaadates loodab ta, et teenitav kogudus on ka kahekümne aasta pärast vähemalt sama elujõuline kui praegu. «Ega see kerge ülesanne ole. Seltsitegevust saaks suhteliselt lihtsalt arendada, aga kogudus peab olema midagi enamat, vaimulik osaduskond,» ütleb jumalasulane, kellele läheb korda ka valla käekäik.
Seepärast on ta 2009. aastast Kohila vallavolikogu liige. «Ma ei taha poliitik olla selles mõttes, et hoidun ühistest tegemistest eemale ja siis kurdan, et miks keegi ei tee,» kommenteerib oma tegevust IRLi liige ja kuue lapse isa.
Pühendunud teenimise eest on Jüri Vallsalu tunnustatud EELK aukirjaga (2006), Teeneteristi III järgu medaliga (2007) ja aasta vaimuliku tiitliga (2008).
Rita Puidet