Õpetaja Andres Tšumakov kogub lood ajalooks

Praegu vaimulikuna reservi arvatud endine Käru ja Paide koguduse õpetaja Andres Tšumakov on aastate jooksul kogunud Järva praostkonna koguduste ajalugu ja koostanud selle põhjal seitse raamatut. Kõik seitse on ta välja printinud ja kaante vahele köitnud ning soovi korral saab neid tema käest tellida, kuid tuleb muidugi arvestada, et printimise ja köitmise eest tuleb maksta.

Algus sai tehtud
„Ma ei ole seda tööd teinud kommertseesmärgil, vaid huvist ja sooviga uurida kodulugu,“ ütleb õpetaja ja kõneleb loo, mis andis tõuke Andreas Kurrikoffi elu ja tegevuse uurimiseks. Nimelt käis Andres Tšumakov ühel suveperioodil Türilt vahel ka rongiga Tallinna Keskkonnainvesteeringute Keskusesse tööle ja nii kuulas ta sel ajal rongis näitleja Hans Kaldoja esituses kirjanik Aino Kallase lugu Reigi õpetajast. Kuulas ja mõtles, kes võiks olla tema kodukohas Türil see õpetaja, kelle uurimine huvi pakuks. Mõte jäi pidama Andreas Kurrikoffil (12.9.1848–13.7.1904), esimesel eesti soost kirikuõpetajal Eestimaal, Eesti Üliõpilaste Seltsi esimesel esimehel ja hilisemal Treffneri kooli usuõpetajal. Türil kiriku taga asub praegu tema nime kandev tänavgi.
Ta esitas endale küsimuse, mida on Kurrikoff teinud ja missuguse jälje on ta meie kultuurilukku jätnud, ning hakkas sellele vastust otsima. Rahvusliku liikumise ajal figureeris Kurrikoffi nimi kõrvuti Jakob Hurda, Mihkel Veske ja Martin Lipu nimega, aga paljudele on tema nimi praegu tundmatu, hiljem on ta teenimatult tagaplaanile jäänud, võib üldistatult kahe aasta uurimistöö kokku võtta.
Tšumakov valgustab ka tööprotsessi. Ta tellis kirjandusmuuseumist Andreas Kurrikoffi kirjavahetuse kaasaegsete ärkamisaja tegelastega ning kui jõudis sügis, siis pimedate õhtute täiteks oli huvitav neid kirju lugema hakata. „Kirju aitas saksa keelest eesti keelde tõlkida saksa filoloog ja tõlkija Jaan Kuusik. Nii sai teinekord Jaani juurde minnes võetud kaasa ka pudel veini ja nõnda ajapikku kiri või paar õhtu jooksul tõlgitud,“ meenutab Tšumakov.
Tänu tänapäevasele tehnikale on vanad ajalehed ning ka mitmed dokumendid digiteeritud ja neid saab arvuti vahendusel lugeda ja vajadusel tellida. Nii sai kodunt lahkumata lugeda Kurrikoffi ajaleheartikleid aastatest 1870–1880. Õpetaja Tšumakov kõneleb vaimustusega kunagisest hingekarjasest Türi koguduses, tema isikust ja tema tõlgitud luuletustest. Ja rõhutab, et Kurrikoff oli esimene, kes teadaolevalt Johann Wolfgang Goethe luuletusi ja ballaade eesti keelde tõlkis, pealegi väga heades heksameetrites, sh eepose „Hermanni ja Dorothea“.
See kõik kõlab lihtsalt, ent materjalidega töötamine polnud seda teps mitte. Kirjavahetus oli saksakeelne, pealegi kirjutatud gooti käsikirjas, mis erineb gooti trükikirjast. Rikkalikult illustreeritud fotodega raamatus on näide ka paarist kirjast. Kirju aitasid tõlkida õpetaja Vallo Ehasalu ja filoloog Jaan Kuusik. Abi sai Tšumakov ka Viini ülikoolist vanade keelte professorilt Hans Derkitsilt.

Produktiivne amatöör
Esimesele, Kurrikoffile pühendatud raamatule tuli peatselt lisa. Köidetud kujul on nüüdseks olemas Vahastu, Käru, Türi, Paide, Anna ja Järva-Peetri koguduse ajalugu. Raamatute-kollaažide kaantel aastaarve vaadates selgub, et aastas on valminud kaks raamatut. Ent töö seisukohalt võib see olla petlik, kuna põhilise osa ajast võtab eeltöö ehk materjali kogumine ja süstematiseerimine, mis ei ole sugugi alati vaid paariaastane töö. Kulunud aeg on õpetaja sõnul tulnud teinekord ka pere arvelt.
Andres Tšumakov näitab köiteid ja ütleb, et on kasutanud muude materjalide ja väljaannete kõrval palju ka Eesti Kirikus ilmunud artikleid ja hea ajakirjandustava kohaselt lisanud ikka kõikide allikate puhul vajalikud viited. Nii on mindki tema raamatutesse põlistatud.
Kui Tšumakov 1993 Käru kogudusse läks (diakoniks ordineeriti 1996), asus ta ajaloohuvist muu hulgas ka koguduse arhiivi korrastama. Vaikselt hakkas materjali kogunema ja „ühel hetkel hakkad lihtsalt aastatega kogunenud materjaliga tööle“, selgitab ajaloohuviline vaimulik.
Ta ütleb, et on ajaloolasena täielik amatöör ja et professionaalsed ajaloolased võib-olla naeravad ta välja. Aga kui ta vaatas, mis viimati Türi kohta ilmus, leidis ta pisikese brošüüri aastast 1932. Ka Paide kohta polnud 80 aastat midagi ilmunud. Samuti teiste koguduste kohta pole läbi okupatsiooniaja ning hiljemgi ajaloomaterjali kaante vahele koondatud.
„Kui kellelgi on huvi ja midagi teada vaja, saab neist köidetest ehk mõne suuna kätte. Ma ei konkureeri kellegagi, täidan vaid ühte lünka, mis aastakümneid täitmata, ning loodetavasti tulevikus leidub ehk keegi oskajam, kes teeb seda tööd põhjalikumalt ja paremini,“ jääb Tšumakov tagasihoidlikuks. Paide kogudus tellis talt möödunud aastal paarkümmend eksemplari, et kinkida neid koguduse 230. aastapäeval kiriku toetajatele tänutäheks.
Tšumakov kahtleb, kas keegi teine hakkabki väikese Vahastu koguduse ajalugu põhjalikumalt uurima. Sellekohase sooviga pöörduski just kogudus tema poole. Töö teiste kogudustega on olnud õpetaja enda initsiatiiv. „See töö on minu kummardus väikeste koguduste poole,“ ütleb õpetaja ja meenutab seda vaimulike seas kulunult levinud ütlust, et kui oled kooli lõpetanud, siis varsti ei kirjuta enam midagi, siis varsti ei loe midagi ja siis varsti ei mõtle enam midagi. Ja nagu hoiatas ühes loengus õpetaja Arne Hiob – „aju rasvub väga kiiresti“. Tšumakov naerab: „See ajaloo kogumine ja kirjutamine on natuke ka ajude rasvumise vastu.“
Rita Puidet

Andres Tšumakov
Teeninud diakonina aastatel 1996–2000 Käru kogudust, aastal 1998 Järva-Peetri kogudust; õpetajana Paide kogudust 2000–2004, Käru kogudust 2000–2004 (h-õp) ja 2003–2009 (õp). Järva praostkonna vikaarõpetaja alates 2009.
Alustas augustis tööd Türi Toimetulekukooli direktorina.
Koostanud seitse raamatut: kirikuõpetaja Andreas Kurrikoffist; Käru, Türi, Paide, Anna, Järva-Peetri ja Vahastu koguduse ajaloost.