Õnnelik üheskoos lauldes

Kärla koguduse naiskoori alguspäevaks sai 17. märts 20 aastat tagasi.

Laulja Urve sünnipäeva samal päeval tähistades lisamegi jälle numbri juurde – sedasi seisab tähtpäev kenasti meeles. Elul on omad reeglid, mis ühest otsast viivad väsinud lauljad puhkusele ja ka surm on meil külas käinud. Teine ots täieneb eriti rõõmsate noorte musikaalsusega õnnistatud noorikutega, kes on kooriga hiljuti liitunud.
Olen kuulnud dirigente kurtvat kõrgehääleliste lauljate leidmise raskusest. Meil seda muret pole, kuigi lauljaid võiks rohkem küll olla. Kui mõni puuduma peab, on esinemisel jama käes. Aga nendel noorikutel on lapsed, kellest lootus järelkasvu saada. Mari-Liisi tütar Tähelill (Peterburis rahvusvahelisel konkursil 3. koht) juba saadab meie laulu viiulil, ema ise mängib tšellot.

Koori alguse juurde
Põlvkondadetagune aeg ütleb, et 30 aastat tegeles kirikus muusikaga Toomas Sõ(m)mer ja siis jälle 30 aastat köstriameti kõrvalt juhatas laulukoori Aleksander Aksalu (minu vanaisa). Ikka leidus andekaid lauljate juhendajaid, aga viimaks võtsid naised ohjad enda kätte. Ülle Vallaste, meie koorijuht, ei väsi niipea, ta õpetab nii lasteaias kui muusikakoolis, laulab Collektas ja KOSKis töötegemise kõrvalt.
Vaimuliku laulu palvejõud on suur. Kaheksa sajandi vanusel Maarjamaal on veel lootust, kui parandame meelt, sest Maar­ja näitab teed Kristuse juurde.
Meid on olnud 16 lauljat, aga praegu on neid veidi rohkem. Harjutame pühapäeviti hommikupoolikul. Kuni naised-noorikud kogunevad, arutame uudised läbi, sest peab ju ennast ka välja elama, tähelepanu tõmbama. Meditatsioon on terviseks. «Tüdrukud, laulame hääled lahti!» Ja siis tuleb kõik endast anda kahetunnise tõsise tööga, et lõpuks midagi ilusat looma hakkaks. Päris raske, aga õige hingamise ja suu sättimisega läheb hääl kenamaks.
Mäletan esimest ülesastumist Valjala kirikus vaimulikul laulupäeval. Esinemispalavik pani kleidisabad võbisema ja südamevärin on veel praegugi meeles, kui tagasi mõtlen. Oma Kärla kirikus, kui laulsime oreli juures rõdul, oli kindlus juba parem, sest meid kuuldi, aga ei nähtud. Suurtel kirikupühadel laulame altari ees ja Üllel on pisarad varmad tulema, kui laul hästi-hästi tuleb. Südamed põlevad armastusest ja rõõmust. Imelised on need hetked!
Kartulivõtmise aeg on saanud lauljatele pausiks ja siis juba varsti dirigent räägib uue aasta plaanidest, esinemistest oma kirikus ja valla üritustel ning Saaremaa erinevates paikades, ka Hiiumaal ja kus parasjagu praostkonna laulupidu tulekul. Kõigil Eestimaa vaimulikel laulupäevadel oleme kaasa löönud.
2007. aasta kontserdireis Tormasse oli huvitav ja hariv. Aivel oli kaasas pisipoeg, kes oma lõbusa olekuga kogu teeloleku aja meid naerutas ja kontserdi magusasti maha magas.

Kodust kaugemale
Külaskäik Saksamaale Gun­dels­­bysse 2011. a oli esimene välisreis. Lennuki- ja rongipiletid said varakult tellitud. Sõpruskogudus koos sealse kooriga võõrustas ja juhatas meie päevi. Andsime kontserte kirikutes ja Olpenitzi mõisapargis. Jumalateenistusel oli Kärla kiriku pildiga laululeht ja õppisime ka koos sealse kooriga ühislaule, meie saksa keeles, nemad eesti keeles.
Meid oli 10 lauljat ja õpetaja Rene Reinsoo, kes pidas kirikus ka jutluse. Käisime ekskursioonil Hamburgi parksurnuaias ja roosiaias. Park oli 391 ha suurune ja väga liigirohke. Roosid olid nagu puud ja nii paljudes värvides ning milline lõhn!
20 km pikkust jalgrattamatka peab ka mainima. Rattad olid kerged ja mõnusad, nii et polnud probleemi. Kõik sõitsid raja läbi. Pärast pisikest puhkust oli pastoraadi aias piknik. Nii maitsvaid grillitud viinereid polnud me enne saanud.
Maarja-laulude konkurss Narvas viis meid kokku Eestimaa naiskooridega Tartust, Tallinnast ja Peterburist (eesti koor, aga eesti keelt oskasid vähesed). Ühendkoor laulis Narva Aleksandri kirikus Tuuliki Jürjo juhtimisel ürituse lõpulaulu. Kiriku võlvide all kõlasid Maar­jale pühendatud laulud kogu päeva. Jalutasime kenas linnas ja imetlesime kindlust ning kiikasime üle jõe Venemaa poole.

Valmistume suveks
Arvasin tõsiselt, et 2009. aasta laulupidu jääb minule küll viimaseks. Rongkäik võttis võhmale. Aga võta näpust! Eelmise aasta päikselised juulikuu ilmad soosisid igati XXVI laulupeol kaasalaulmist. Tihedalt üksteise vastu surutud tuhanded lauljad ja sama suur inimmeri vaatajaid peatas aja puudutamiseks, elamiseks jälle jõulisemalt vabal maal. Meie lauljad olid õnnelikud. Olime oma kooriga laulupeo 3329 naislaulja hulgas. See andis elatud elule Jumala abiga väe ja väärtuse.
Ülestõusmispühal peetud koori sünnipäevapeol pühitseti koorile uus nimi. Kaugetest aegadest kasutatud Kärla nimi Kargell tundus selleks sobivat.
Juunikuuks on kooril priipiletid Rakverre meeste tantsupeole KOLM. Võtsime vaevaks ühe tantsusaate linti laulda ja videos Kärla rahvariietega uhkeldada. Produtsent Madis Orav jäi meie laulmisega rahule ja kinkis igale lauljale mälestuseks CD, kus tantsupeo saatemuusika peal.
Südasuviseks Tartu vaimulikuks laulupäevaks viiside lihvimine käib. Otsustasime ka päris uued Kärla rahvariided muretseda. Seelikud on plisseerimisel, põlleriie jagatud ja tikitud tanud tulevad ka. Eks ta kulukas ole, aga kuidagi saame hakkama. Meie rahvariie on päris ilus ja kui ka sukad, taskud, kingad, rätid kokku sobivad, on uhke küll.
Koos veedetud tundidel on võlujõud ja rikkus. Ülleta aga poleks koori ega laulmist. Ta ei hoia oma annet vaka all, vaid laseb kaugele paista. Au talle! Olgu õnnistatud naiskoor Kargell!
Aime Haamer,
koori laulja