Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Õnnelik lõpp

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

EK karikatuur 2019-03-27
Kristjan Luhamets

Nad elavad õnnelikult tänase päevani! Kui aga Jeesus selgitas, et ta peab kannatama ning tapetama, sekkus Peetrus: „Ärgu seda sulle sündigu!“ Ole võidukas, väldi kannatusi! Ei, Jee­sus polnud vastu heaolule, vaid Peetruse soovimatusele otsida Jumala tahet. Kuigi Jeesus püüdis kannatusi vältida, ei loobunud ta Jumala tahtest. Võitlust pidas ta juba kõrbekiusatuse ajal – Jeesus valis Jumala tahte.
Kui Jeesus ei läinud kreeklastega kaasa, rääkis ta nisu­ivast, mis peab saama mullaks. Vaevalt oli tal seda kerge öelda. Veel Ketsemani aias otsis Jee­sus, kas leidub võimalus, et ta ei peaks kannatama, aga ütles siiski: sinu tahtmine sündigu!
Inimene väldib kannatusi, sest ei pea neid vajalikuks. Kuna kannatused, nagu ka haigused ja surm, on inimese patu ja rikutuse tagajärg, on mõistlik neid mitte otsida. Eriti rasked on need, mille kohta ütleme, et omad vitsad peksavad. Näiteks on kurb põdeda haigust, mis on justkui ise tehtud.
Märkimisväärne osa Eesti meditsiinivahenditestki kulub võitlusele alkoholi ja tubaka tekitatud tagajärgedega. Need haigused oleks võinud olemata olla, need inimsuhted lõhkumata, töövaev tuulde loopimata. Hoopis kergem on kannatada Kristuse pärast, kui meid tema pärast laimatakse või taga kiusatakse.
Mis saab siis, kui ei tea oma kannatuse põhjust? Ja enamasti ei tea. Mille alusel võin arvata, et minu kannatusel on osa Jumala plaanis? Küllap seda võivadki teada ainult usklikud inimesed – need, kelle õnnelik lõpp on elu. Uskmatu rehkendab üksnes surmaga. Kui pankrot on paratamatu – olgu siis vähemalt valutu, võimalikult vähe vaeva ja kannatusi kaasa toov. Sellepärast inimene, kes usub oma eksistentsi lõppevat surmaga, ei saagi näha kannatuse väärtust, sest ta ei näe üle surma piiri. Sinna saab vaadata üksnes usus. Kui aga kannatusel pole väärtust, kui vanadusel ja surmavõitlusel pole mõtet, olgu see kõik siis juba olemata!
Nii tegid Karl Marxi kaks tütart enesetapu. 66aastane Laura vaatas lõpetuseks koos abikaasaga ära ühe ooperietenduse ning läks siis surma koos mehega, et vältida lähenevat vanaduse vaeva. Teine, 43aastane Eleanor võttis endalt elu närvihaiguse ajel. Õnneks ei ole meie ülesanne olla kohtumõistjaks.
Sadakond aastat tagasi vapustas Tartut õudne kuritegu – vaimuhaige poeg tappis haigushoos oma ema. Sarnast haigust põdes toona ka 42aastane professor Adalbert Stromberg. Jumal oli teda hoidnud – Krediidikassa keldrist oli ta eluga pääsenud. Kuid haigus süvenes. Lisandus hirm selle ees, millist kurja võiks ta haiguse süvenedes teha inimesele, kes oli talle lähedane ja kellest ta väga lugu pidas. Nädal või paar enne surma istus ta Tartu Pauluse kirikus ja silmitses viimistlemisjärgus altarikuju. Keegi ei tea, mida ta sel hetkel mõtles.
Kui meil oleks valida hea ja kurja, õige ja vale vahel, küllap valiksime siis kõik hea ja teeksime alati seda, mis õige. Aga kui valida on üksnes valede vahel? See just ongi inimese patt, et meil pole seda valikut, millega võiksime olla õiged Jumala ees. Kristus on meie ainus lootus, kuid prof Stromberg ei leidnud lootust ning võttis endalt elu. Ehk vältis ta midagi hullemat? Isegi kui see oli nii, ei maksa rutata pattu õigeks mõistma. Patt jääb patuks ka siis, kui meil paremat võimalust ei olnud. Surm ei saa kunagi olla õnnelik lõpp. Õnnelik lõpp on elu! Seda teavad ainult usklikud. Nad teavad ka, et seda elu ei too meile meie õiged valikud ega head teod, vaid Jee­sus Kristus, kes on meie patu pärast kannatanud ja ristil surnud. Ilma ristita poleks olnud ka ülestõusmist. See polnud kerge, aga selles oli lunastus. Jeesus võitis surma ja ütles: mina elan ja teie peate ka elama!
Kui me arvestame viimselt mitte surma, vaid eluga, saavad teistsuguseks ka meie tänased valikud ja teod. Isegi tagakius, haigused ja kannatus saavad siis sisu, mõtte ja väärtuse. Minu vanaisa oli üheksa aastat vangilaagris, aga täna, 95aastasena ta rõhutab, et ei jätaks oma elust välja neid aastaid. Olgugi kibedad, on Jumal pannud uskliku inimese igasse hetke sisu ja väärtuse.
Oleme Kristuse kannatamise ajas ja mõtleme nii südamevalu kui tänumeelega Õnnistegijale, kes otsis igas olukorras, nii heal päeval kui kannatuses, Jumala tahet, leidis selle ja järgis seda. Ta tegi seda meie pärast, sest meil ei olnud valikut, aga temal oli. Ja nüüd on ka meil – Jeesus Kristus – temas on meie elu ja lõplik õnn.
kristjan luhamets copy

 

 

 

 
Kristjan Luhamets,
kolumnist