Õndsal nõukaajal…

Mitte ammu, paar nädalat tagasi, lipsas „Terevisiooni“ saatekülalise suust ühe teema kommenteerimisel välja väljend „õndsal nõukaajal“! Lootes, et see oli lihtsalt keelekomistus, ei pööraks sellele palju tähelepanu, kuid püüdes aimata noorema põlvkonna kujutelmi lähiminevikust, kaldun arvama, et toimub endiste aegade idealiseerimine. Ühtpidi on see inimlik: minevikku kiputakse meenutama paremas valguses ja neid sündmusi, mis valulikud, mäletatakse valikuliselt.
Et ei toimuks mineviku põhjendamatut ilustamist ega jääks kõlama hinnang „vanal heal nõukaajal“, vajame mälupaikasid ja tähistamisi, mis sõjakoledusi ja inimsusevastaseid tegusid meenutaks. Sel aastal avati Maarjamäel mitmetähenduslik memoriaal – kõrvuti on kommunismiohvrite memoriaal ning Vabadussõja juhtide ja ohvitseride mälestussein. Avatseremoonial jäi mu kõrvu põhjendus selle memoriaali vajalikkusest: me ei tee seda üksnes nimetutes haudades lebavate ohvrite mälestuse jäädvustamiseks, vaid ka järgmisele põlvkonnale meeldetuletuseks, et kui keegi peaks väitma, et nõukaaeg oli tore, siis saab viidata, et paljudele, liiga paljudele oli see tegelikult kohutav kannatuste ja repressioonide aeg.
November, mis on kujunenud rahva teadvuses hingedeajaks, kätkeb endas mitmeid mälestuspäevi. Igal aastal 11. novembril kl 10.45 seisatatakse kaitseväe kalmistul kaheks vaikuseminutiks, et mälestada I maailmasõjas langenuid ja ohvreid.
Kaitseväe aastapäeval, 16. novembril toimub Kaitseväe kalmistul väeosade lippude väljatoomise ja rivistusega mälestus­tseremoonia, millega meenutatakse kaitseväelasi, vaatamata sellele, kas nad langesid ammustes sõdades, viimaste kümnendite välisoperatsioonidel või ka siin rahuaegses teenistuses.
Kaplaniteenistuse poolt oleme deklareerinud kaplanite üheks rolliks „mälu edasikandmise“. Üksuse liikmed, kes õlg õla kõrval olid missiooni piirkondades, on mõne aja möödudes oma eluvalikutega kaitseväest liikunud tsiviilellu või Eesti piiridest väljapoole. Nii juhtubki, et oma langenud kamraadi hauale jõutakse järjest harvemini. Kindlasti lohutab neid võitlejaid teadmine, et nende nimel on kaplan surma-aastapäeval kamraadi kalmul mälestuspalveid lugemas ja perele trööstisõnu ütlemas. Aeg-ajalt kerkib küsimus, kui kaua selline mälestamine kestab.
Hiljuti kaitseväe kaplaniteenistusega liitunud kaplan Tõnis Kark võtab kenasti kokku mälestamise mitmed tahud ja tasandid: kaitseväelastena mälestame oma langenuid ametlikus vormis paralleelselt lähedaste leinaga. Kui aja möödudes hakkavad surema langenud kaitseväelase lähedased ja omaaegsed kamraadid, muudab kaitseväe poolt elus hoitav mälestamis­traditsioon isikliku leina rahvuslikuks mäluks ehk kultuuriks.
Need traditsioonid on tähtsad meie-tunde jaoks. Mälestamistega loome aluse, kus langenud kaitseväelast mälestatakse kauem, kui on neid, kes teda mäletavad. Mälestamise korrapära taastoodab sõdurite isamaalise identiteedi aluseid ja pakub sellega turvatunnet ka ülejäänutele. Kui ei teki mälestamise rutiini, mis toetab isamaalise armastuse kasvatamist, võib lõpuks kaduda usaldus ja armastus kodumaa vastu neil, kellelt me loodame riigikaitselist tuge.
Kuid mitte ainult langenute meenutamine ei ole kaplanite töös peamine. Mäletada tuleb positiivseid aspekte. Oikumeeniline kaplaniteenistus hindab väga seda rikkust, mida eri kirikuid esindavad kaplanid ühisteenimisse kaasa toovad. Sel aastal 9. novembril kell 11 pühitsetakse kaitseväe kalmistu kabelis kap­lanite kaitsepühaku ikoon. See ikoon on valminud kaplaniteenistuse soovil ja loodetakse, et püha Martini ikooni vahendusel hoiavad kaplanid oma pilku kaitsepühaku eeskujul – olla seal, kus sõditakse, ja jagada osa nendega, kes puudust tunnevad.
Legend pühast Martinist: noore mehena astus ta vabatahtlikult eelväkke, kuid keeldus kedagi tapmast; ta kandis enda ees risti ja oli valmis vajadusel surema. Ühel külmal päeval kohtas püha Martin kerjust, kes oli peaaegu alasti. Martin võttis seljast mantli, tegi selle mõõgaga pooleks ning andis teise poole kerjusele. Samal ööl ilmus talle Kristus, seljas pool mantlist, ja ütles: „Selle andis mulle mu sõber Martin.“

 

 

 
 
Gustav Kutsar,
kaitseväe peakaplan