Omanäoline ja asendamatu vaimulik ja teoloog Arne Hiob

12. veebruaril sai kuuekümneaastaseks dr prof Arne Hiob, Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja, usuteaduse instituudi õppejõud, entusiastlik ekskursioonijuht. Järeltulevaid põlvi jäävad rõõmustama tema koostatud-kirjutatud raamatud, kokku 15; lisaks on ta kaasautor või toimetaja veel kuuele raamatule.

Kuuekümne aastaga on joonistunud isiksus, selgunud elu põhijoon. Kuid tegusa keskea teine pool on veel ees. Sünnipäevalaps räägib Eesti Kirikule, mis valmis, teoksil, kavas. Oma mõtteid temast jagavad õpilased, reisikaaslased ja kolleegid.

 Millest mõtled kuuekümneaastasena? 

Arne Hiob: Mõtlen, et hakkan jõudma keskikka. Noorus on läbi, keskiga ees. Päev, mil Jumal ära kutsub, on eespool, selle ajani võiksin seista pühakirja ja Ilmutuse teenistuses, kui Issand lubab. Samuti hoida omakseid ja ligimesi. Huvi ei paku teoreetiline teaduslik teoloogia – sageli tõenditeta abstraktsioon, mis võib lausa vale teed minna. Ei tasu niisugusele asjale oma aega raisata. Elame 21. sajandil ja 20. sajand ning 1990ndad, mil kiriku ja lääne ühiskonna sümbioos oli veel tugev, on möödas. Kirikul tuleb elada küll inimestele lähedal, kuid oma elu ja oma seaduste järgi. Huvi pakub ajaga kaasa minek ja uute aspektide märkamine, kuidas kristlust muutmata ja moonutamata edasi anda.

On põhjust ka rõõmuks ja rahuloluks?

 Elu on üldiselt korda läinud. Rõõm on oma perekonnast, naisest ja lastest. Olen tänulik Jumalale, et olen saanud olla kaastööline kristliku elu edasiviimisel Eestis emakeeles, töötades viisil, mis on mulle sobilik ja väljakannatatav. Pean oluliseks oma missiooni kristluse seletamisel ja edastamisel ning rõõmu teeb, et olen saanud seda toetada nii suuliste kõnelemiste kui kirjutatud teostega. 

Kas oled seadnud ka eesmärke, mida edaspidi tahaksid kindlasti korda saata? 

Rohkem süveneda pühakirja ja kristlikku praktilisse kaemusse, avada Jumala ilmutust kaasaegsetele tänapäevakeeles. Tänane kristlik misjon on paljuski kristluse sisu selgitamine, vähemalt minu jaoks, tunnen just selliseks tegevuseks kalduvust ja kutsumust.

 Jätkata kirjatööga – raamatud kujunevad, nii nagu nad kujunevad, ette ei tea. Rohkem suhelda inimestega, korraldada reise kristlusega seotud olulistesse paikadesse.

Oma sünnipäeval esitlesid kahte raamatut. Miks just need raamatud?

 Mõlemad valmisid eelneval aastal, mil pandeemia tõttu jäid kirikuelus n-ö teise taseme üritused toimumata, kuid inimene laiselda ei tohi, peab püüdma teha endale sobilikku tööd, mis võib teistelegi kasuks tulla. Oma elukäiku vaadeldes on peamine osa kõigest saavutatust mul valminud kirjutuslaua taga.

 Evald Saag kunagi õpetas, et ühe tööga saab puhata teisest tööst – sel viisil on võimalik jõuda kahe paralleelse tööga topelt ulatuses edasi, olles ühtlasi ka vajalikul viisil puhanud. Kaks raamatut valmisidki periooditi ühelt teisele hüpates, nii et ma ei tundnud ennast lohutamatult väsinuna, küll aga rõõmsana.

Kolme aasta jooksul olin koostanud Fanny de Siversi kogutud teoste nelja köidet, kaks viimast ilmusid topeltpauguna esseisti ja kirjaniku 100. sünniaastapäevaks 2020. a oktoobris, esimesed kaks köidet „üksiklaskudena“ eelnevail aastail. 

Sama mõte kandus edasi oma raamatutele: miks mitte anda samuti 60. sünnipäevaks välja kaks – seda enam, et üsna vähemahukat – teost. 

Käsitletavaid teemasid on Eestis vähe kajastatud. Millised teoloogid on kirjutanud UFO-dest või paranormaalsetest nähtustest? Samas on tekkinud tohutu pärimus nimetatud nähtuste kohta – antagu sellele hinnang, milline soovitakse (folkloorne, faktiline vm). 

Inimeste seas levivad lood ajendasidki kirjutama raamatut „Inimene ja teispoolsus“. Kuidas hinnata paranormaalseid nähtusi ja surmalähedaste kogemuste uurimist? Kui neid „ei ole olemas“, kuidas põhjendame siis, et Jumal „on olemas“?

Eesti keeles pole õigeusu teemal liiga palju kirjutatud. Tuleb siingi lünka täita. Kriitilise hoiaku asemel olen valinud raamatus „Venemaa ja õigeusk“ mõista püüdva lähenemise. Mida on meil õppida Venemaast ja õigeusust? Mida ütleb ateismiperiood kommunistliku võimu aegu? Eestlasena Venemaa poole vaadates ei saanud pilku heitmata jätta ka soomeugrilastele, kes on algusest peale olnud Vene riigiga lahutamatult seotud.

TEISED TEMAST

Riin Sildos, anestesioloog, usuteaduse instituudi üliõpilane: 

Minu jaoks on Arne Hiob vaimuliku mõõdupuu, Õpetaja suure algustähega. Esimeses leeritunnis püüdsin vaikselt otsida kotist paberitükki, kuhu kirjutada üles mõnigi mõte, mis mind sügavalt puudutas ja oli just see puudujääv tükike suures pildis, mida olin mäletamata aegadest otsinud.

Vahel, kui vajan vastust mõnele küsimusele – ka oma arstiametis –, tahaksin kuulda, mida arvab Arne. Oleme instituudi seminaris kirglikult vaieldes erineval seisukohalgi olnud.

Arne oskus võimalikult ligilähedaselt kirjeldada kirjeldamatut on inspireeriv. See tuleb suurest lugemusest, tööst kirjasõnaga, sisimast tarkusest.

Tean päris kindlalt, et ta on paljudele luterlastele kalju, kellele toetuda liiga suurtes ühiskondlikes tormilainetes. Temas pole vastuolu, ta on aus nii inimese kui vaimulikuna, temas on sügavat austust tekitavat vaimujõudu, milleta hingekarjane olla ei saa. Samas ääretult lihtne ja inimlik, heasüdamlikkust ja rõõmu kiirgav, lustlik. 

Jaanus Jalakas, ametivend Kuusalust:

Peapiiskop Edgar Hargi matustel 1986. a sügisel jäi Arne silma temale omase heatahtlikkuse, leplikkuse ja püüdlikkusega. Iseloomustaksin teda mõeldes Pauluse sõnadele esimesest kirjast korintlastele (9:24–27): Arne on mees, kes aitab meil joosta, et saaksime närtsimatu võidupärja. Õpetab olema kasin. Arne aitab meil joosta, aga mitte pimesi; aitab meil võidelda, aga mitte nagu tuult pekstes, vaid õpetab meile ka ihu löömist ja endale orjaks muutmist, et muile jutlustades me ise ei muutuks väärituteks. 

Seda kõike on ta õpetanud üliõpilastele, kogudusele, ühiskonnale, usun, et ka oma lastele. Abikaasa Riina on olnud Arne kõrval, et mees saaks lugeda, kirjutada, õpetada, reisida. Riina on aidanud naisena olla Arnel see, kes Arne on.

Avastasin koos Arnega reisides Athosel reisirõõmu. Need hommikumõtisklused Ouranoupolises, päikesepaiste, meri ja linnulaul jäävad elu lõpuni meelde, jutustus püha Porfiriose elust ja õpetusest ja Jeesuspalvest.

Malta reisil oli kaasreisijuhiks prof Andres Uibo ja üks kohalolija märkis, et vahel ikka juhtub nii: kui kaks professorit juhivad, siis buss jõuab kahe tee ristile ega tea, kuhupoole sõita. Aga alati jõudsime õigesse kohta! Arne ongi see professor, kellega käies jõuame ikka eesmärgini.

Andres Uibo, oreliprofessor:

Oleme Arnega pikaaegsed sõbrad, reisi- ja mõttekaaslased. Konservatiivsema poole esindajad, ühine muusikaline taust on ka toonud teineteisele lähemale. Imetlen tema annet istuda laua taga ja tegeleda kirjatööga. Ses osas erineme väga, mina ei suuda laua taga olla. Täiendame teineteist. Arne on väga süvitsiminev, tema otsused sünnivad pikalt vaagides, see teeb temast särava teoloogi. 

Olen veendunud, et Arne Hiobi avastamine seisab veel ees, sest ta on tagasihoidlik, mitte kõva enesereklaamija. Mõtisklused reisidel mõnes olulises paigas, vaat need on tõelised pärlid. 

Hindan ta julgeid väljaütlemisi, keerulistel aegadel jääb ta endale kindlaks olulistes küsimustes. Arne on julge vaimulik, selle eest tuleks teda tunnustada. 

 Eve Kruus, Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja: 

Ääretult sümpaatne, heatahtlik, toetav. Ta oli mu õpetaja usuteaduse instituudis, temas on huvitav kombinatsioon vaimulikust ja teadlasest-teoloogist, samas oskab väga hästi kõike selgitada. 

Ma soovin talle tähtpäeva puhul kannatlikkust, rohkem tunde ööpäevas kui 24, head kiiret arvutit ja tervist.

 Praost Jaan Tammsalu, Tallinna Jaani koguduse õpetaja: 

Arne Hiobi tegevust pärjati eelmisel aastal EKNi oikumeenilise preemiaga. Ta on laia oikumeenilise haardega, oma konservatiivsuses sobib ta siin ühtviisi nii nooremate vabakoguduste kui vanade kirikute enamusele.

Kolleegina on ta vahva ja üllatav, aeg-ajalt lausa plahvatav. Vahel ka valiv.

Asendamatu on ta erinevate ekskursioonide juhtimisel. Ei tea ühtegi teist EELK vaimulikku, kes nii põhjalikult sellesse suhtuks. Teadmised, mida ta neid reise ette valmistades on kokku kogunud, on nii suured, et nendest saavadki raamatud. 

Juune Holvandus

Arne Hiob 

Snd 12. veebruaril 1961 Türil.

Töötanud muusikuna ja orelimängijana Türil.

1994 lõpetas usuteaduse instituudi magistrikraadiga.

Teoloogiadoktori kraad Tartu ülikoolist 2000. aastal („Uku Masingu religioonifilosoofia põhijooned“).

Ordineeritud 1990.

Teeninud Koeru kogudust ja 1993. aastast Tallinna Jaani kogudust.

1994. aastast usuteaduse instituudi süstemaatilise teoloogia õppejõud.

Aastail 2010–2019 on olnud giidiks reisidel Iisraeli, Kreekasse, Itaaliasse, Maltale, Jordaaniasse, Saksamaale jm.

Viljakas publitsist, esineja ja lektor, raamatute kirjutaja.

Autasustatud: EELK Teeneteristi III järk (2007), Tallinna Jaani koguduse tänumärk (2010), EELK meediapreemia (2011), EELK tänukiri (2016), EKNi oikumeeniline aastapreemia (2020), EELK kuldne tänumärk (2021).

Abielus, peres kolm last.