Omad ja võõrad

Ülemöödunud nädalal Tallinnas konsistooriumi ruumes toimunud seminaril «Oma ja võõras» olid kõne all n-ö muulaste integratsiooniga seotud küsimused, seda ka teoloogilisest perspektiivist.

Integratsioon on kujunenud paljutarvitatavaks sõnaks. See on ka mõistetav maailmas, kus erinevate kogukondade esindajad erinevatel põhjustel satuvad elama samas ühiskonnas ja peavad õppima koos hakkama saama. Lähiajaloolistel põhjustel võib integratsioon (uuemas eesti keelekasutuses ka lõimumine) meil, Eesti ühiskonnas, olla ka üsna valusa tähendusega sõna.

Ladinakeelsele terminile integratio annab sõnaraamat aga vasteks hoopis uuenemine, taastamine. Integratsioon ses tähenduses annab mõista, et midagi, mis on katki läinud, oma terviklikkuse või eheduse kaotanud, tuleb taas terveks teha. Nõnda võime laiendada integratsiooni tähendust omavahel keeruliselt haakuvate kultuuri- või keelekogukondade lõimumiselt ka Jumala ja inimese purunenud suhte taastamisele. Ja miks mitte oikumeenilisele liikumisele, milles ajaloos üksteisega osaduse kaotanud või üksteisest lahku löönud kirikud püüavad taas leida ühisosa.

Jumalaga osaduse kaotanud inimene kaotab osaduse ka Jumala näo järgi loodud kaasinimesega. Ka kirikutevahelise osaduse kaotamise põhjuseks on ajaloos tihti olnud just inimlik üksteisest möödarääkimine või lepitamatu hoiak. Nõnda saab kirikutel, seda just oikumeenilises võtmes, olla oluline roll integratsioonis. Ühiskonna erinevate gruppide ja kogukondade lepitamises ning suhete sõlmimises, lõimumises.

Ülemöödunud laupäevane seminar omade ja võõraste vahelistest suhtest oli üks samm selles suunas. Katoliiklased, õigeusklikud ja luterlased püüdsid üheskoos leida neid võtmeid, millega avada nii üksteisele kui ka omavahel seni võõrastele kogukondadele suletud uksi. Osalejad püüdsid leida teed siin maa peal piibellikus mõttes võõraste ja majalistena rändavate erinäoliste inimeste omaks saamise poole.

Tauno Teder