Oma usku puhastada tasub alati

Mk 2:23–28

Tänases evangeeliumis on Markus toonud juhtumi näitamaks, kuidas hingamispäev lähtub Inimese Pojast ja seda taibates loksuvad asjad õigesse paika siin päikese all. Antud loos olid variserid nobedad osutama Jeesuse jüngritele, kes hingamispäeval viljapäid söögiks noppisid. Jeesus kaitses neid jõuliselt, näidates, et halastus on olulisem kui ohvrid, et Inimese Poeg on hingamispäeva tõeline Issand. „Sest mis oleks inimesel anda oma hinge lunahinnaks?“ (Mk 8:37) 

Kristlikus traditsioonis võtab hingamispäeva koha sisse pühapäev. Mõistel „püha“ on igas kultuuris suur kaal, sest püha oli see, mis sai vääristada argist ja igapäevast. Oskar Lutsu „Kevades“ soovitab köster Tootsil, et tollest saaks korralik inimeseloom, oma hinge eest hoolt kanda. Püha lähedus ja pühade aegade rütm mõtestab elu ja aitab inimese sünni-surma mõõtkavast kaugemale. Kuid mis on püha või mida ei tohi ära lörtsida? Kindlasti on see seotud kindla paigaga, näiteks surnuaed, kirik, mälestusmärk, aga ka riigi sümboolika ning isamaaliste tunnetega. Püha saab olla hetk või aeg, sest see on siis teistsugune. Pühadust on inimestevahelistes suhetes, mis hoiavad ülal inimese väärikust. 

Püha saab mõista ka läbi väärikuse tähenduse. Eesti keele seletav sõnaraamat annab vasteks, et väärikus on eetika kategooria, milles väljendub inimese enesehinnang ja tema ühiskonnapoolne väärtustamine. Rahvuslik, aadellik, akadeemiline väärikus. Tuttavana tuleb mõiste perenaise väärikusest või kellegi esinemises oli rõhutatud väärikust. Samuti puutume kokku, et aeg-ajalt kellegi väärikust riivatakse jne. 

Usun, et igaüks on aeg-ajalt mõelnud, kas minu elul on ka mingi sügavam mõte või väärtus. Kas väärikus ja püha on omavahel seotud? Kui miski on püha, siis sellel on ka oma väärikus. Kuid pühadus ei anna ennast niisama kergesti kätte. Pühadega tuleb vaeva näha ja see saab olla ühtmoodi ligitõmbav kui ka distantsi hoidev. Kui seda on liiga palju, siis inimene ei pruugi seda välja kanda, ja kui seda on liiga vähe, igatsetakse seda taga.

Keskaegsed palverändurid nägid oma elu kui teekonda Jumala riigi poole ning erilised tähtpäevad andsid sellele oma rütmi. Meile on tuttavad mardi- ja kadrisandid, ajaloost on tuntud veel paljud teisedki. Nii on tulnud meie keelde ladina laenust sõna „sant“. Kuid kas oskamatuse, suutmatuse või tahtmatuse tõttu ei ole me süüvinud nende santide sisusse. Muidugi ei pruukinud need rändurid välja näha kasitud ja pestud, väärikad, vaid olid üksjagu räsitud. Toona oli tähtsam ju hinge puhtus ja pühadus, mitte niivõrd maine keha. 

Pealegi on alati, just eriti pühadel aegadel, lubatud tavaolust teistsugusem käitumisnorm, tavalisest erinev nali ja käitumine, laul, mõistatused, riietus jne, sest needki pidid erinema argisest. Nii ongi meile jõudnud pühade kommetena „santimine“: „sul on sant nägu peas“ ning „lase sant sauna“ jne. Siin on oluline teada, et vastupidine käitumine toob esile selgelt asja tegeliku olemuse. Pahede olemasolu viitab otseselt pühade olemasolule.

Keeles rõhutame eriliselt just ilusat: jõle ilus, hirmus hea, kole kena. Seega, kui keegi sulle sandisti ütleb, laskem siis hoopis pühadel mõtetel enda sees kasvada. Tehke seda hinge eest hoolt kandes ja nii nagu mardi- ja kadrisandid, õnnistust soovides. Seega, oma usku puhastada tasub alati ja igavikus pole kunagi igav, sest seal pole enam muutust vaja, kõik ongi suurepärane ja parim ja püha, mis üldse olla saab. Seega suunakem oma raskuspunkt sellele, mis suunab pühale ja annab hingele hingamist. Jumalateenistusel, kus Kristus meid teenib nii sõnas kui sakramendis, me võtame Kristust vastu, nii et see teenimine pühitseb rahvast igal jumalateenistusel. Siin avardub teenimine palju laiemalt, mida kipume tihti unustama. Nii nagu kohtunikud teenivad õigust, teenib sõdur isamaad ja meie 101 riigikogu liiget rahvast, ministridki on oma ametinimetuse kaudu just rahva teenrid. Vähemalt on nii selle algne mõte.

Kui me elus proovime tabada püha ja jäävat, siis kas on ka midagi jäävat, kui meie aeg hakkab otsa saama? Elu pühadus ja väärikus võiks anda ka väärika eluõhtu ning mida teha, et kesta üle aja? Teame, et puhkust saavad pühitseda need, kes saavad seda endale lubada.

Uku Masing on tabanud ära väga olulise ühes oma luuletuses: Võta mu süda ja läheme palverännule – / maale, mis kaugem kui lõunate lind. / Sina võid naerdes veel puhata kuusekännule / nagu iial ei valitseks keegi, / kelle nimi on Vanuse poja Kõdu poeg Surm. / Iga hing, kes lunastust loodab, saab ilusaks; / rohekaks rabad kui kevade ind, / laulval rännul kõrbedki tärkavad vilusaks / nagu kõike ei valitseks keegi, / kelle nimi on Vanuse poja Kõdu poeg Surm.

Meil on veel aega, piisavalt  jagub kõigile, et võtta süda ja minna pühapäevasele palverännule!

 

 

 

 

Arho Tuhkru,

Tallinna piiskopliku toomkoguduse õpetaja