Oma tee on käia: 25 aastat ordinatsioonist

Kuigi lugu tuleb kahest mehest, kes 16. jaanuaril 25. vaimulikuks olemise aastapäeva tähistavad, ei saa kirjutajagi ennast välistada. Meenutused ja mälestused saavad olla enesest lähtuvad. Keegi teine võib näha sündmusi ja inimesi hoopis teisiti.

Oli aasta 1997, maikuu. Eesti Kiriku toimetus sõitis Saaremaale kohtuma meie lehe lugejatega, külastama kogudusi. Meid võtsid suure külalislahkusega vastu koguduste vaimulikud, sh Valjalas Gustav Kutsar. Meiega koos sõitis ka vaimulike armastatud õppejõud Evald Saag. Ove Sander oli kaasas Eesti Kiriku teoloogilise konsultandina. Aasta varem olin mina kinnitatud Eesti Kiriku peatoimetajaks ja kutsunud enda kõrvale lehetööle Ove, Vastseliina koguduse õpetaja. Juuresolev pilt ongi Saaremaa reisilt, üles võetud hetkel, kui ordinatsioonivennad astuvad välja Valjala kiriku uksest.
Miks soovisin lugupeetud vaimulikest, kellest üks on seatud juhtima kiriku kõrgkooli ja teine kaplaneid kaitseväes, kasutada just seda ammust ja veidi lõbusat pilti? Minu meelest iseloomustab see hästi mõlemat meest ja annab kinnitust, et ükskõik millist ametikohta täitma elu on neid seadnud, suudavad nad ka kõrgel kohal säilitada avatuse ja sooja inimliku palge ning aitavad kiriku lävepakku madalana hoida.
1997. aasta sügisel sõitis Ove Sander Ameerikasse õppima, koos perega. Mäletate seda septembrikuud, kui jalgsirännakul läbi Kurkse väina hukkusid Balti rahuvalvepataljoni sõdurid?
Et tundsin ennast vastutusrikkas peatoimetaja ametis veel kogenematuna, vajasin hädasti õpetatud teoloogi enda kõrvale. Minu jaoks oli Ove lahkumine Eestist veidi hirmutav. Ühes kirjas tunnistangi, et «koormat kanda kahekesi on olnud hoopis lihtsam». Seda paarikümne aasta tagust aega on jäänud meenutama meievaheline elav kirjavahetus, mis kohati meenutab 20. sajandil toimunud kirjade vahetamist, mitte tänapäevast e-ajastut.
Eemalolekule vaatamata mõtles Ove ikka kiriku asjadele, ka haridusele. «Jumal toimib meie rahvaga kiriku läbi ning Tema töö on tulemuslik vaid usklike ja haritud töötegijate kaudu. Siit jõuame kirikliku hariduse tähtsuseni, mis mõjutab otseselt või kaudselt meie rahva saatust,» kirjutas ta.
Ove Sander oli 1991. aastal Vastseliina kogudust teenima asudes 21aastane, lahkus Võrumaalt Tallinna 1999. Gustav Kutsar alustas 24aastasena Saaremaal koguduste teenimist diakonina 1989. aastal, kaks aastat hiljem õpetajana. Lahkus Saaremaalt 2000. aastal. Esialgu aastaks-paariks Tartusse ja seejärel samuti pealinna.
Gustav Kutsar tegi Saaremaal mehetegusid, mis teda siiani meenutavad. Mis mul meelde tuleb tollest ajast? Valjala kiriku katuse tõstmine, leerikeskuse rajamine, Orissaare koguduse asutamine ja pangalaenuga kogudusele kodu ostmine. Kuidas ta tee ääres hääletades kogudusest kogudusse liikus, meres ilmale vaatamata ujumas käis ja noori spordi juurde tõi.
Evald Saag on öelnud, et jumalariiki tuleb otsida selja tagant. «Juba Vana Testament ütleb, et Jumalaga kohtumiseks on tarvis teha täispööre. Jumal läheneb meile selja tagant.» Ove ja Gustav tegid noorte meestena selle täispöörde ja on kindlaks jäänud oma valitud teele. Kaaslasteks ja toetajateks sel teel on kõige lähemad. Nii Ove ja Liina Sander kui ka Gustav ja Vilja Kutsar on enam kui veerand sajandit olnud kristlikus abielus.
Imeliselt hoitud ja Jumala armust kantuna on kulgenud Ove Sandri ja Gustav Kutsari teenimise tee. Rohkelt õnnistust kaasa teekonna jätkamiseks!
Sirje Semm