Oma silmaga Iisraelis nähtu

Margit Prantsus on tuttav raadiohääl Pereraadiost. Aga nüüd tuntust kogunud ka kirjutajana. Tema esimene raamat „Minu Iisrael“ ilmus 2017. aastal. Möödunud aasta lõpus ilmusid juudi jutud, enne seda juudi anekdoodid.

Margit Prantsus on pärit Viljandist. Elanud kümmekond aastat Tartus ning kolm aastat pühal maal. Viimased 10 aastat on tallinlane. Erialalt on ta õpetaja; töötanud muusika- ja keeleõpetajana. Viimastel aastatel on tema põhitööks kujunenud huvitav töö Pereraadios.

Mis seob sind Iisraeliga?
Margit Prantsus: Kui pühakirja põhjalikumalt uurima asusin, oli paratamatu, et ka Iisrael ei jäänud puutumatuks teemaks. Algul olin eemaltvaataja, aga sealtmaalt, kui 2004. aastal esimest korda sel imedemaal ära õnnestus käia, on Iisraeli teema mulle põhjalikumalt huvi pakkunud.
Jälgin pidevalt sealseid uudiseid ja aeg-ajalt reisin Iisraeli, et tuttavad kohad ja inimesed taas üle vaadata ning ka uusi avastada. On hämmastav, et kuigi Iisrael on geograafilistelt mõõtmetelt Eestist poole väiksem, on seal jätkuvalt nii palju põnevat, mida vaadata, kogeda. Iisraelis olen käinud keskmiselt korra aastas.
Näiteks ei olnud ma senimaani käinud Petlemmas, sest see asub nn vaidlusalustel aladel ja seepärast peab sinna sõites olema ettevaatlikum kui mujal. Aga mõned kuud tagasi õnnestus lõpuks ka seal, Jeesuse sünnilinnas ära käia.

Üks viimaseid Iisraeli külaskäike oli seotud kristliku meediaseminariga?
Viimasel kahel sügisel on Iisraeli valitsus korraldanud kristlikele meediategelastele üle maailma neljapäevast konverentsi (Christian Media Summit), kutsudes paarsada delegaati Jeruusalemma. See on olnud sisukas aeg, täis põnevaid ettekandeid ja äärmiselt huvitavaid ekskursioone, mille käigus on võimalik külastada selliseid kohti Iisraelis, kuhu omal käel vaevalt et satuks.
Olen tänulik võimaluse eest seal osaleda. Leian, et sellise konverentsi mõju on rohkem kui ühekordne – lisaks sellele, et kristlastest ajakirjanikud saavad Iisraeliga seonduvat uudistada ja küsimusi küsida, on see ka hea võimalus neil omavahel kohtuda, kontakte vahetada ja ehk ka tulevikus mingis vallas koostööd teha. Pereraadio perest olid konverentsil veel toimetajad Mare Pihlak ja Aleksei Müller (Narva) ning vabatahtlikud kaastöölised Ingrid Sembach-Hõbemägi, Hannes Hermaküla ja Peeter Võsu.

Oled missiooniks võtnud Iisraeli eluolu ja heebrea keele tutvustamise Eestis.
Võib-olla tõesti saab öelda, et üheks minu missiooniks viimasel aastakümnel on olnud Iisraeli, juudi laulude ja heebrea keele tutvustamine. Kui tulemuslik see on olnud, teab Jumal, eelkõige olen ise nautinud. Nüüdisaja heebrea keelt õpetasin 10 aastat, aga Iisraeli ja juudi teemade tutvustamist jätkan ka edaspidi.

N-ö Iisraeli triloogia esimene raamat „Minu Iis­rael“ ilmus 2017, lühikese aja jooksul järgnesid „Kommenteeritud juudi anekdoodid“ ja nüüd „Kommenteeritud juudi jutud“. Kust oled ammutanud ainest nende kirjutamiseks?
Oma kolme raamatut ei nimetaks ma triloogiaks, sest teemad neis on üsna erinevad. Esimene raamat, „Minu Iisrael“, räägib suures osas sellest, mida nägin-kogesin Iisraelis elades. „Kommenteeritud juudi anekdoodid“ sisaldab aastate jooksul kogutud juudi huumorit koos omapoolsete lühimõtetega. Ja „Kommenteeritud juudi jutud“ on 70 tõestisündinud lugu, mis väga erinevate Iisrae­li inimeste elus aset on leidnud. Need on lood, mida olen ise pealt näinud, oma kõrvaga kuulnud või aastate jooksul juudi meediast lugenud.
Eks neid põnevaid jutte päriselust ole veelgi, aga Iisraeli riigi hiljuti tähistatud 70. sünnipäeva puhul piirdusin 70 looga – nendega, mis kirjutama hakates eredamalt meelde tulid.
Ainest raamatute kirjutamiseks ei ole olnud raske leida. Ilmselt oleks üsna huvitavaid raamatuid võimalik kirjutada ka üksnes põhjaliku uurimistöö põhjal, ise pühal maal käimata. Aga minu jaoks on asja kergendanud see, et mu oma silmaga Iisraelis nähtu on eredalt meeles; uute külastuste kaudu koguneb muljeid veelgi juurde.
Samuti tundub, et Iisraeli ja juudi temaatika on eestikeelses kirjanduses üsna vähe kajastatud valdkond. Ja kui lugejaid ning huvilisi jätkub, miks siis mitte sel teemal kirjutada ja rääkida? See, et tegu on Jumala äravalitud rahvaga, teeb minu kui kristlase jaoks selle veelgi väärtuslikumaks huviobjektiks. Mõistan täielikult, et juudi temaatika on õrn teema ja eelteadmisteta selle kohta sõna võtta ei tasu. Juudid on rahvas, kes ei unusta – ei neile tehtud head ega halba. Minu lähtepunktiks on olnud isiklik huvi selle rahva ja Iisraelimaa vastu; kirjutan ja räägin nii, kuidas mina asjadest aru saan.

Kas käid lugejatega kohtumas ja teoseid tutvustamas?
Heal meelel käin ka lugejatega kohtumas; seni olen enamikule kutsetest jõudnud vastata. Rõõm on ka tõdeda, et Iisraeli temaatika vastu ei tunne huvi ainult kristlased ja juudid, vaid ka inimesed erinevatest eluvaldkondadest. Olen rõõmus, et mu raamatud on hästi vastu võetud. Aitäh kõigile neile, kes on tagasisidet andnud!
Sirje Semm