Oma rahu ma annan teile

Eliisabetil sai aeg täis sünnitada ja ta tõi ilmale poja. Ja ta naabrid ja sugulased kuulsid, et Issand oli olnud temale armuline, ja nad rõõmustasid koos temaga. Nad tulid kaheksandal päeval lapsukest ümber lõikama ja tahtsid anda talle tema isa nime Sakarias. Ent tema ema kostis: «Ei sugugi, vaid tema nimi peab olema Johannes!» Nemad ütlesid talle: «Su suguvõsas pole kedagi selle nimega.» Ja nad viipasid ta isale, et saada teada, kuidas tema tahaks last nimetada.
Sakarias palus lauakese ning kirjutas: «Johannes on tema nimi.» Ja kõik imestasid. Aga otsekohe läksid ta suu ja keelepaelad lahti ning ta hakkas rääkima, ülistades Jumalat. Ja kartus tuli kõikide ümberkaudsete peale ja kõigist neist asjust kõneldi kogu Juuda mäestikus. Kõik, kes seda kuulsid, jätsid selle oma südamesse ja küsisid: «Mis saab küll sellest lapsest?» Sest Issanda käsi oli temaga.
Luuka 1:57–66

Jaanipäeval tähistame Ristija Johannese sündimise päeva. Johannes valmistas ette Jeesuse tulekut. Kui Jeesuse kuulutus on, et taevariik on meie juurde tulnud, siis Johannes kutsub inimesi ennast ette valmistama selleks, et taevariigist osasaamine oleks meile võimalik. Patukahetsus on vajalik – mõistmine, et me siiski vajame puhastamist ja parandamist. Mõistmine, et hoolimata maailma lubadustest ja meie endi püüdlustest me ei saa ilma Jumalata.
Midagi on sellist, mida inimene vajab ja mida saab anda ainult Jumal. Mis see on? See on tõotus taevariigist osa saada. Inimesele on loomuomane pürgimus Jumala poole. Ei ole ju maailmas olemas ebareligioosset inimest ehk siis inimest, kes ei usu mitte millessegi. Alati saadab inimest usk. Kui Jumalasse uskuda ei julgeta, usutakse Jumala aseainetesse – saatusesse, armastusse, sõprusesse, iseendasse või mõnda kohalikku «superstaari».
Teoorias öeldakse, et inimene on religioosne. Praktikas tähendab see ikka seda, et inimene igatseb Jumala järele. Meil on see tunnetus, et maailmas on rohkemat kui see, mida silm seletada suudab. On olemas midagi suuremat kui see maailm, ja ka surm ei ole siiski midagi, mis lihtsalt inimese eksisteerimise ära lõpetab. On elu pärast surma.
Küllap on iga inimese elus neid hetki, mil ta tunneb, et ei kuulu siia maailma, et ei suuda maailma mõista ja ka maailm ei suuda teda mõista. Kaasaegne arstiteadus oskaks sellisele hetkele panna kõlavaid nimetusi nagu depressioon, väsimus või midagi muud inimese langemisele viitavat. Kuid need ei ole langemised, vaid need on tõehetked, mille läbi meie süda annab meile endast ja oma igatsusest taevase järele teada. Jah, õnnis on inimene, kellel pärast sellist kogemust on julgust oma elu ümber hinnata ja jõuda tõdemuseni, et hoolimata sellest heaolust, millega maailm meid üle külvata kavatseb, ei anna maailm meile siiski rahu. Me teame, kelle juures rahu leida saab.
Jeesus ütleb oma jüngritele: «Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!» Maailm ei jäta meid rahust ilma mitte seetõttu, et ta tahaks meid näha kannatamas, vaid seetõttu, et maailmas lihtsalt rahu ei ole. Isegi need perioodid, mida võiks rahuajaks nimetada, on tegelikult vaid uueks sõjaks valmistumise aeg. Maailmas pole rahu, ometi meie hing januneb selle järele kõige enam. Jeesus avab meile tee rahuni pattude andeksandmise kaudu. Kui oleme andeks palunud, oleme andeks saanud, oleme rahu saanud ja meie kohta kehtib tõotus, et ka igavene taevariik on meie pärand.
Ometi on tõsi ka see, et mitte igaüks ei saa taevariiki. Jeesus on siinkohal veel karmim, kui tõdeb, et isegi nendest, kes ütlevad «Issand, Issand!», ei pääse kõik. Ja nagu sellest oleks veel vähe, räägib Jeesus oma jüngritele ka mõistuloo taevariigi väravast kui nõelasilmast, millest kaamel läbi püüab minna. See on viinud jüngrid nii kaugele, et nad ehmatades küsivad: «Kes siis võib pääseda?» Jeesus annab vastusena tõdemuse: «Inimeste käes on see võimatu, kõik on aga võimalik Jumala käes.» Mida selline lause meile tähendab? Kas see tähendab, et pingutada pole mõtet, sest inimestena me nagunii midagi Jumala ees saavutada ei suuda?
Siiski mitte. Jeesuse selline tõdemus ei juhi meid meeleheitele, vaid meelekindlusele. Selle asemel, et loota iseendale, oma tublidusele, tarkusele või mõnele muule kvaliteedile sinu elus, mis sulle enda juures head meelt teeb, looda Jumalale. Selle tulemus on, et asjad laabuvad ja närvilise rahmeldamise asemel on meie elus rohkem rahu ning taevariigi tõotus meie kohta tõene. Tuletagem meelde, kuidas Jeesus õpetab meid oma koormaid Tema õlgadele panema ja Tema koormat endi peale võtma. Ja pangem tähele, mis on sellise koormavahetuse põhjus – «minu koorem on kerge», ütleb Jeesus. Aamen.

Mait Mölder,
Rõuge koguduse õpetaja