Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Oluline mitte unustada

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

Eestimaa keskel Pilistveres on omapärane memoriaal, mille rajamist alustati 1988. aastal, ent mis ei saa kunagi lõplikult valmis. Nii kaua, kui veel on neid, kes tahaks oma murekivi kangrusse jätta, kasvab mälestusmärk. Siia on toodud kive üle Eesti ja kaugemaltki, kive on suuri ja pisikesi, tekstiga ja tekstita. Märtsiküüditamisel Siberisse viidud ja võõramaa mulda jäänud kalleid omakseid mälestab kivikangrusse toodud massiivne maakivi, kuhu lisaks ristimärgile on sisse uuristatud tekst: «EMA. VANAISA. NOVOSIBIRSK 1949».
Liina Raudvassar

Üle maa toimuvate mälestusüritustega meenutatakse täna 66 aastat tagasi alanud märtsiküüditamist, mille käigus viidi Eestist Siberisse üle 20 000 süütu inimese.

Noorim oli teadaolevalt kolmepäevane Anne Ojaäär Hiiumaalt ja vanim 95aastane Maria Räägel Abja vallast. On mõistetav, et ei sülelapsel ega eluõhtule jõudnul saanud olla säärast süüd, mille hüvitamiseks olnuks vaja kodumaalt tuhandete kilomeetrite kaugusele viia.
Mingit süüd polnud ka lapse ja rauga pereliikmetel ega ühelgi teisel tuhandetest küüditatutest, keda Eesti anastanud nõukogude võim oma kodust Venemaale, hõredalt asustatud Siberisse viis. Massiline vägivald rahulike elanike suhtes oli lihtsalt üks nõukogude võimu juurutamise ja kindlustamise komponentidest, kinnitab nõukogude repressioonipoliitikat uurinud Aigi Rahi-Tamm.
Oma 2004. aastal kaitstud doktoritöös nimetab ajaloolane küüditamiseks elanikkonna massilist ebaseaduslikku väljasaatmist põlisest elukohast. Küüditamine on Rahi-Tamme sõnul kantud ideoloogilistest eesmärkidest, milleks oli nõukogude võimu silmis ebausaldusväärse elanikkonnakihi mahasurumine ja oma kodumaast ning kultuurist isoleerimine.

Eesmärgiks alistada
Aigi Rahi-Tamme kinnitusel oli 1948. aasta lõpuks selge, et ilma äärmusmeetmete rakendamiseta ei õnnestu planeeritud kolhooside moodustamine. Samuti valmistas võimudele meelehärmi metsavendlus ja vastupanuliikumine. Nõukogude võimul tuli enda taaskehtestamiseks vaeva näha, mille peamiseks vahendiks oli vägivald.
Oli selge, et kuni pole murtud elanikkonna ärksam ja töökam osa, jätkub vastupanu nõukogude võimule. «1949. aasta märtsiküüditamine pidi andma löögi Eesti külale ja talule, purustama vastupanu kolhoseerimisele ning nõrgestama toetust metsavendadele,» kirjutab Aigi Rahi-Tamm.
Nagu 1941. aasta küüditamist, kavandati ka 1949. aasta suurküüditamist punaimpeeriumi peakorteris Kremlis kõige kõrgemal riiklikul tasandil üheaegselt Eestis, Lätis ja Leedus sõjaväelise operatsioonina varjunimega «Priboi» (tõlkes «Murdlaine»).
Reastatud olid kindlad eesmärgid: talumajanduse hävitamine kolhoseerimise huvides; metsavendluse ja muu organiseeritud vastupanu toetuse hävitamine; rahva alistamine võõrvõimule; rahva lõhestamine kahte klassi.
Genotsiidi analüüsides saab kinnitada, et nõukogude võimul õnnestus vaid esimene eesmärk, ülejäänud punktide osas mõjus küüditamine õli tulle valamisena. Pärast küüditamist ägenes eriti metsavendade võitlus, sooviti kätte maksta äraviidud omaste eest ning sõjahüüuks sai «Surm siin või Siberis!».
Küüditamine pidi hõlmama kahte elanikkonna kategooriat: kulakuid ja kodanlikke natsionaliste. Esimesse kuulusid kõik, kes olid talus kasutanud palgalist tööjõudu, aga ka veski, traktori või rehepeksumasina omanikud.
Ka kodanlikuks natsionalistiks kvalifitseerus igaüks, alates vabadussõja sõdurist kuni seltskonnategelase või vallaametnikuni, varandusel polnud sealjuures mingit tähtsust. Seega oli «rahvavaenlasi» tunduvalt rohkem, kui mahtus küüditamisnimekirja.

Eesti mälestab
Täna kell 12 toimub Tallinnas vabadussõja võidusamba juures märtsiküüditamise ohvrite mälestustseremoonia. Samba jalamile asetatakse riigiasutuste ühine pärg «Eesti rahvalt». Peapiiskop Urmas Viil­ma peab pärast EELK nimel pärja asetamist mälestuspalvuse. Teiste seas võtab sõna Eesti Memento Liidu juhatuse esimees Leo Õispuu.
Kell 13 algab mälestusjumalateenistus Jaani kirikus. Samal ajal korraldab Murtud Rukkilille Ühing Jüriöö pargis mälestusmiitingu. Kell 16 pärastlõunal tutvustatakse Okupatsioonide Muuseumis märtsiküüditamise aastapäevale pühendatud seminaril Siberiga seotud ajalooprojekti «Missioon: Siber» ja mälestuslugude kogumise algatust «Kogu Me Lugu».
Mälestusüritused toimuvad üle Eesti, igal pool Kaitseliidu osavõtul. Ka kirikutes toimub mälestusteenistusi. Nii on suurküüditamise 66. aastapäeva mälestuspalvus Haapsalu toomkirikus, kus teenib piiskop electus Tiit Salumäe, kõneleb Läänemaa Memento esimees Arnold Aljas; represseeritute mälestuseks asetab Naiskodukaitse Lääne ringkond lilled Emaaltarile.
Õhtul kell 18 süüdatakse mälestusküünlad Tallinnas Vabaduse platsil, Tartus Raekoja platsil ja algusega kell 17 Pärnus Martensi väljakul. Küllap süütavad paljud eestlased küünla ka oma aknalaual nende mälestuseks, kes kord viidi kodust ja kel tuli jääda võõramaa mulda.
Liina Raudvassar

Märtsiküüditamine
Teele läks 19 loomavagunitest koosnevat ešeloni.
Viidi 7500 perekonda.
Viidi 20 480 inimest, neist 4566 meest, 9866 naist ja 6048 last.
Noorim küüditatu oli kolmepäevane, vanim 95aastane.
Esimene rong läks teele Tapa raudteejaamast 26. märtsil ja viimane Võru raudteejaamast 29. märtsil.