Olla valmis usaldama Jumala plaani

Rm 4:16–25

Tänu olgu Jumalale vanade heade lugude ja nende jutustajate eest! Mõnikord aitavad vanad lood tänapäeva elurägastikus õiget teed leida. 2000 aastat tagasi jutustas apostel Paulus roomlastele loo Aabrahamist, et aidata neil usu olemust mõista. 

Aabrahami lood on 1. Moosese raamatus maailma loomise, veeuputuse ja Paabeli torni ehitamise lugude järel. Kui kõik oli loodud ja inimene Jumalast patu pärast eemaldunud, esimene mõrv toime pandud, üks kord kõik otsekui liivakastimäng hävitatud ja Paabelis oli juba pead tõstnud esimene jumalatu supervõim, otsustas Jumal, et inimesi tuleb isiklikult kõnetada. Ta valis ühe mehe, kellele suunata kogu oma tähelepanu ja kelle kaudu jõuda kogu inimkonnani. 

On ime, et Aabraham tõesti kuulab Jumalat ja läheb tema plaaniga kaasa. Usuinimesele on see loomulik ja ihaldusväärne, aga siiski mitte iseenesestmõistetav. „Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan! Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks!“ (1Ms 12) Aabraham võinuks vastata, et ta ei taha ega pea vajalikuks oma kodumaad ja lähedasi maha jätta ning teadmatusse minna. Ta võinuks vastata, et jutt suureks rahvaks saamisest on täiesti ebarealistlik, sest tal ei ole ju lapsi. Aga Aabraham läheb teele ning pärast rännakuid ja raskusi, võõraid paiku ja maid jõuab Iisraeli. Järeltulijat ei ole tal ikkagi.  

Siis saadab Jumal ta ühel tähisel ööl taevast vaatlema ja küsib temalt, kas too suudab tähti kokku lugeda. Tänaseni ei suuda seda mitte keegi. Aga just nii arvukas saab olema Aabrahami sugu, tõotab Jumal. Selle lühikese episoodi järel on kirja pandud kokkuvõtlik ja väga tähtis lause: „Ja ta uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks“ (1Ms 15:6). Aabraham usaldas ilmvõimatut tõotust ja arvestas sellega, et Jumal võib korda saata imesid. Loomulikult tegi Aabraham ka vigu ja Piibli jutustused ei jäta neidki märkimata, kuid palju olulisem on temast jutustajatele see, et ta oli valmis Jumala plaani usaldama ja usaldades tegutsema.

Aabraham uskus sellesse, et Jumal annab talle uue kodumaa, aga usust üksi ei piisanud: ta pidi ka teele asuma ning eksirännakute järel sellel maal ka elama asuma. Ta usaldas Jumala tõotust, et Jumal kingib talle järeltulija. Ka selleks, et järeltulija sünniks, pidid Aabraham ja Saara ühiselt tegutsema ja last tahtma, ainult usust lapsed ju ei sünni. Ja hoolimata nende kõrgest east ja Saara lastetusest tuleb ilmale kaua igatsetud poeg. Selleks, et imelisi asju sünniks, peame kord kannatlikult sammhaaval astuma ja siis jälle aktiivselt tegutsema. Jumala imed meie maailmas sünnivad inimeste kaasabil. 

Paulus võtab Aabrahami kirju ja pika loo lühidalt kokku: vaadake, armsad lugejad, niisugune on usk. Selline on sisemine hoiak: ma arvestan kindla südamega sellega, et Jumal võib korda saata võimatut. Ma ei hülga reaalsustaju, aga olen kindel, et Jumal võib reaalsuse piire nihutada. Ma usaldan Jumala tegelikkust rohkem kui ainult silmaga nähtavat maailma. Ma tegutsen usaldades. 

Siis suunab Paulus lugeja mõtte Jeesuse juurde, kes surnuid üles äratas ja ise surnuist üles tõusis. Nii Aabrahami kui Jeesuse lugudes näeme, kuidas elu leiab võimaluse reaalsusest hoolimata. Aabrahami ja Saara elatanud ihudest sündis Iisak, ristil surnud ja hauda pandud Jeesusest sai ülestõusnud Issand. Surm saab ninanipsu ja sünnib uus rahvas, keda maailma armastav Jumal lähetab maailma korda seadma, harima ja hoidma.

Jumala imed ei ole mustkunstitrikid, tehtud selleks, et inimene ikka aru saaks, kui vägev Issand on. Ei. Tema täituvad tõotused teevad kaduvuse jõuetuks. Usk on Jumala elava ja surmast vabastava väega arvestamine ja julgus ka kaoses ning kaduvuses. Usk on elava ja vabastava Jumala rahvana elamine teades, et Jumal ei arvesta inimlike piiride ja reaalsuse mängureeglitega. Usk on kannatlik ootamine ja aktiivne tegutsemine.

Tänagi küsivad inimesed ikka ja jälle, mis on usk ja kuidas uskuda, ning vastus on seesama. Sa küsid usu järele? Oled sa valmis oma meele avama sellele, mis on suurem kui tajutav reaalsus? Kas oled valmis eluvoolust kõrvale astuma, et märgata Jumala pakutud võimalusi? Kas oled valmis tõstma oma silmi ja nägema lugematul arvul tähti, igaüks neist tähistamas just sinu jaoks tõotatut? Kas leiad killukese lootust ja rõõmu ka elu kaduvuses ning veidikese rahu hävingut ja juhuslikke pöördeid täis maailmas? Kas märkad, et ka pilvises sügistaevas särab ülestõusmise päike? 

Aabraham lootis lootusetuses. Kristuse ülestõusmine kinnitas tõeliselt, et elu on suurem kui kaduvus. Ja meie, kes me neid lugusid loeme, endas kanname ja edasi jutustame, oleme osa Aabrahami soost ning Kristuse pärijatest, uskuvast ja lootvast rahvast. Annaks Jumal, et meie usk arvataks meile õiguseks. 

 

 

 

 

Kristi Sääsk,

EELK vikaarõpetaja