Olla valmis Jumala kutseks 

Paulus nägi öösel nägemuse: üks makedoonia mees seisis ja palus teda: „Tule meie juurde Makedooniasse ja aita meid!“ Kui ta oli seda nägemust näinud, püüdsime kohe minna Makedooniasse, olles veendunud, et Issand on meid kutsunud neile evangeeliumi kuulutama. Siis me purjetasime Troasest välja ja tulime otseteed Samotraakesse, järgmisel päeval aga Neapolisse ja sealt Filippisse, mis on tähtsaim linn tolles Makedoonia osas, Rooma koloonia. Selles linnas me viibisime mõned päevad. Ja hingamispäeval me läksime linnaväravast välja jõe äärde, kus me arvasime olevat palvepaiga. Me istusime maha ja rääkisime kokkutulnud naistega.                                                 Ap 16:9–13

Apostlitel oli ülesanne levitada Jumala sõna. Kui võtad kätte Piibli ja loed Apostlite tegude raamatut, näed, kuidas nad seda püüdsid teha. Teinekord see neil õnnestus, teinekord jälle mitte … tegelikult me ei saa öelda, et ei õnnestunud. Lihtsalt oli linnasid ja külasid, kuhu minek neil ei õnnestunud, kuna „Jeesuse Vaim ei lubanud“. 

Minule tundub, et tänases tekstis oleks hea võtta vaatluse alla Püha Vaimu tegevus. Jah, apostlite tegevus on tähtis, aga lugedes seda teksti, jäi mu meelde just Püha Vaimu tegevus ja muidugi julgus, millega apostlid andsid end juhatada. Paulus nägi nägemuse ja julges selle järgi tegutseda. Ja muidugi ka Lüüdia, kelle südame Issand avas. 

Olen sageli kadestanud algusaja kristlaste usku, nende julgust teha nii, nagu Püha Vaim neile ilmutab. Tegelikult olen ehk kade, et apostlitel Püha Vaimu tegevus on nii intensiivne, et võime seda kogeda peaaegu kahekõnena. Ei ole kunagi näinud nägemust sellisena, nagu apostlid neid kogesid, enda kohal on see kahekõne pigem monoloog, kus kõnelejaks olen mina oma palvesoovidega ja vastus on tavaliselt tõdemus mõne aja pärast, et need asjad läksid nii, nagu palusin, ja teised asjad ei läinud. 

Teisalt võin endalt küsida, kas olen üldse valmis tegema nii, kuis Jumal palub, et kui mina näeksin nägemuse, kus „Makedoonia mees“ seisaks mu ees ja paluks mul jätta oma plaanid ja tulla, kas ma oleksin valmis või võimeline nii tegema. „Oota, ma vaatan kalendrist. Jajah, sel nädalal pean kirikulehele jutluse kirjutama … paar tähtsat koosolekut … ehk kui oleme ausad, siis ehk maikuu keskel oleks paar päeva, kui võiksin tulla. Või ei … ma küsin igaks juhuks veel abikaasalt.“ Usutavasti said aru, et olen natuke sarkastiline.

Me oleme oma elud planeerinud kõiksugu asju täis ja see on täiesti normaalne, meie elu siin kaugel põhjalas ei oleks võimalik, ilma planeerimiseta. 

Siin saamegi suunata oma pilgud Lüüdiale. Asja pärast, milles ta ise, vähemalt teadlikult, ei olnud üldse osaline ehk ta ei läinud sel päeval jõe rannale plaaniga saada ristitud, võimalik on, et ta läks harjumusest. Kuna, „seda olen ma hingamispäeval aina teinud“. Ja siis Jumal avas tema südame nii, et ta „pani tähele”, mida Paulus rääkis. Ja sai ristitud. Ehk siis võib olla, et see, mida ma enne sarkastiliselt kirjutasin, ei olegi midagi, mille pärast muretseda. Jumal ei saada meile ülesandeid, mida me ei saa täita. Ja kui meil on vaja seda teha, siis võime olla kindlad, et Jumal avab meie südamed. 

Mingil kombel võib see, kuidas ma seda kirjakohta selgitada püüdsin, võib jätta tunde, et oleme nagu orjad või zombid, kellel ei ole oma vaba tahet. Et kui Jumal või Püha Vaim tahab meid midagi tegema panna, siis seda me ka teeme, sest tema tahab seda. Võin kinnitada, et see pole nii. Kuigi Püha Vaim meid juhatab ja mõjutab, ei tähenda see, et me selle tõttu kaotame oma vaba tahte. Joona raamat on selle kohta hea näide, Jumalal oli Joonale ülesanne, mida Joona ei tahtnud täita ja tal oli võimalus lahkuda. Tõsi küll, Joona raamat on samas ka hea näide sellest, mis juhtub, kui see, mida oskame või võime teha, on Jumalale hädavajalik. See, kuidas Jumal siis Joonat mõjutas, oli tänapäeva standardite järgi üsna jõhker. Aga lõppude lõpuks oli Joona otsus teha seda, mida Jumal temalt ootas.

Tagasi tulles tänasesse kirjakohta, näeme hoopis teistsugust juhtimist, palju pehmemat. Apostlid said vihjeid sellest, kuhu ja millal minna, ja Lüüdias oli see igatsus usutavasti juba olemas. Oli vaid vaja avada tema süda, nii et ta oskas kuulata Pauluse jutlust ja tunda, et see, mida Paulus räägib, on just see, mida ta alati on igatsenud.

Eespool ütlesin, et olen kade algusaja kristlaste ja Püha Vaimu suhtele. Ja ütlen seda nüüdki. Aga samas olen realist ja tean, et minul ei ole hetkel vaja aktiivset kõneühendust, piisab passiivsest suhtlusest, ehk siis et mina palvetan ja tema vastab mulle alati mingil kombel. Olen kindel, et kui Jumal mind vajab, siis ma tean ja usun, et olen selleks, milleks ta mind vajab, valmis.

 

 

 

 

Urmo Saks, 

EELK reservõpetaja Soomes