Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Olla eestlane Saksamaal on töö

/ Autor: / Rubriik: Portreelood / Number:  /

Kristel Neitsov-Mauer sai kirikumuusikute konverentsi ajal Rakveres proovida sealset orelit. Tagaplaanil orelimeister Hardo Kriisa. Rita Puidet

Kirikumuusika konverentsile oli kõnelema palutud ka Kristel Neitsov-Mauer, kes Eestist Saksamaale kolis kaheksa aastat tagasi. Taaskohtumisel jätkus juttu kauemaks.

Kristelile mõeldes meenub automaatselt Hunt Kriimsilm, kes pidas üheksat ametit. Veel Eesti Kirikus töötamise ajal tegeles Kristel mitme asjaga korraga ja juhtus sedagi, et seetõttu tekkis vahel ajapuudus. Ennekõike pean Kristelit kirikumuusikuks. Muusikuna ta 2006. aastal Saksamaale Lübeckisse eksamile läks ja kirikumuusikuks kvalifitseerus.
Õpetajaks ordineeriti ta viis aastat tagasi mais (8. mail 2010). Novembri teisel laupäeval, mil ta oma sünnipäeva pidas, kulus tal kindlasti ohtralt tunde oma kodu köögis Frankfurdi lähedal, sest toiduvalmistamine on üks Kristeli hobidest.

Sujuv koostöö
Saksamaa praostkonnas on viis kogudust: Hamburgi, Kölni, Müncheni, Nürnbergi ja kõige nooremana Oldenburgi kogudus. Bielefeldi kogudust pärast õpetaja Toomas Jeremijas Põllu surma reaalset ei eksisteeri. Nii vähe või palju, kui Kristel mujal asuvate väliseesti kogudustega kursis on, aga ta arvab, et need on erinevad.
Kuigi Saksamaa ja Rootsi on teineteisele põhimõtteliselt lähedal ja euroopalikult sarnase kultuuriga, on nende eesti kogudusi raske võrrelda. Rootsis elab rohkem eestlasi ja eestikeelne kirikuelu on olnud järjepidevam. Prantsusmaal on eestikeelne töö hääbunud, Inglismaal muutunud ebaregu­­laar­seks.
Eesti koguduste kohta Saksamaal ütleb Kristel: «Ei saa öelda, et koguduseelu välja sureb, aga muutub kiiresti. See, mis ma täna räägin, võib ülehomme olla täitsa vale. Koguduseti on elu hästi erinev.»
Ta räägib piiskop Tiit Salumäe visiidist Saksamaale ja kohtumisest, kus koguduste esindajad hääletasid selle poolt, et Saksamaa praostkonna puhul ei kõneldaks enam kogudustest, vaid kuulutuspunktidest. Kogudused veel eksisteerivad, aga reaalselt enam mitte oma traditsioonilisel kujul.
Kogudustel on küll oma ametlik õpetaja, aga reaalselt peetakse jumalateenistusi eestlaste kokkusaamistel. Ja teenistuse peab õpetaja, kellele see on antud hetkel kõige sobivam. Ehk siis kas Michael Schümers (praost), Merike Schümers-Paas, Pille Talvar-Heckmann või Kristel Neitsov-Mauer, kelle ülesandeks on põhiliselt tegelda kirjatööga. Jumalateenistusi peetakse kolm-neli korda aastas kokkusaamistel Bonnis, mujal jõulude ajal. See on reaalsus, nendib Kristel.
Koguduste liikmearvestust peetakse selle järgi, kellele saadetakse praostkonna lehte. Saksamaal maksavad kõik kristlased kirikumaksu, ent eesti kogudused ei ole tegevusregistris registreeritud tegutseva kirikuna, mis nõuaks tohutut paberimajandust. Nii tehakse eesti kogudustele annetusi ja vaimulikud peavad tähtsaks inimeste jaoks olemas olla. Suheldakse põhiliselt kirja või telefoni teel.

Kultuurielu heaks
«Enda ülalpidamisega on palju tööd, eesti kogudustega tegelemine on vabatahtlik. Aga üks asi on kogudusetöö ja teine lihtsalt hoolitseda, et keegi üldse eesti keelt räägiks. Selle nimel teeme palju tööd,» kinnitab Kristel. Nii oli ta üks neid, kes koos paari emaga rajas 2011 Frankfurdis eesti kooli, mis tegutseb katusorganisatsiooni Eesti Ühiskond Saksa Liitvabariigis (EÜSL) all ja pakub tegevust kahele vanuserühmale. Huvikooli eesmärgiks on laste eesti keele oskuse arendamine ja alalhoidmine. Kooli juhatab Eestis õppinud kunstnik Eha Salla.
Frankfurdis elaval sadakonnal eestlasel, kes on suuresti saabunud viimasel paarikümnel aastal, puudub kiriklik kogemus. Sel aastal on plaan teha kirikus jõuluteenistus ja laulda oreli saatel jõululaule. Nagu Kristel kirikumuusikute konverentsil oma ettekandes rääkis, on Saksamaal traditsioonilise jumalateenistuse kõrval eriti laste- ja noorteteenistustel oluline elamuslik element. «Koguduse muusikajuhina saan jumalateenistuse muusika osas alati kaasa rääkida, aga kiriklike talituste puhul on klient kuningas,» tõdes ta.
2011 asutati Frankfurdis rahvuskoondis, mis sel aastal nimetati ümber Frankfurdi eesti seltsiks, mis samuti kuulub katusorganisatsiooni Eesti Ühiskond Saksa Liitvabariigis. Seltsi liikmeks saab avalduse alusel. Vajadusel pakub selts ka reaalset abi, annab ühekordset toetust või aitab vajalike dokumentide tõlkimisel.
«Olla eestlane Saksamaal on töö,» võtab muusikust kirikuõpetaja kokku oma mitmeaastase kogemuse.

Hea baas
Kristel elab suurlinnast mitte kaugel Hofheim-Lorsbachis. Kaasa töötab ta neljas koguduses: Kriftelis, Eppsteinis ning kodupaiga evangeelses ja metodisti koguduses. Ühes koguduses juhatab ta koori, teises on muusikajuht, täites organisti-koorijuhi ülesandeid. Frankfurdis on tal käsil pikaaegne vanamuusika projekt ja Taizé palvuste projekt. See mitmekülgne tegevus kindlustab palga.
«Mul polnud enne sellist kogemust, sain selle Saksamaal järjekindlalt muusikutööd tehes. Võin öelda, et eesti kooli baas oli suurepärane. Kui organiseerida, saab tegelda paljude erinevate töövormidega,» on Kristel oma tööga rahul. Rahuldust pakub ka vaimuliku amet, milleks ta valmistus veel Tartus elades.
Töö käigus tuli palju juurde õppida, aga oskused, mis tal kümme aastat tagasi olid, olid alguseks piisavad. Kristel tunnistab, et mingil ajal tekkis kriis ja ta kaalus tagasitulekut. Ta läks giidikursustele ja on Frankfurdis paberitega giid. Eestis oleks ta taas pidanud nullist alustama ja nii ta jäigi ning on praegu õnnelik oma töö, kahe tütre ja loodushuvilisest abikaasa üle.
Rita Puidet