Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Olgu meie usk ristiusk

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

Kristjan Luhamets

Eelmisel nädalavahetusel pidasime koos Leedu ja Läti vaimulikega ühes ilusas Brüsseli anglikaani kirikus Baltimaade, s.o Leedu, Läti ja Eesti ühist tänujumalateenistust. Tänasime üheskoos Jumalat oma rahvusriikide saja aasta taguste imeliste sündimiste eest. Kirikus oli palju lätlasi, leedulasi ja eestlasi. Brüsseli Baltimaade kolm koori laulsid üheskoos kõigi kolme riigi hümne. Oli helge ja ilus teenistus.
Kui kõik lõppes, seisid peapiiskop, piiskop ja vaimulikud pikalt välisuksel, ilma et keegi oleks sealt tahtnud väljuda ja meiega jumalaga jätta. Küllap ei kiirustatud kusagile, 25kraadine päikesepaisteline kevadilm ei meelitanud kedagi kirikust ära. Midagi sellist oli juhtunud, et taheti ka pärast kahetunnist tänuteenistust veel pühakotta jääda. Mulle tundus, et see kirik oli täidetud armastusega. Eri rahvad said üksteisest aru nagu esimesel nelipühapäeval.
Minu käest on küsitud, miks pole sellist Balti riikide ühist tänujumalateenistust meie kolme riigi sajanda sünnipäeva aastal peetud mõnes Baltimaa kirikus. Miks Brüsselis? Ma ei tea vastust. Küll aga tean seda, et mitmes välisriigis, kuhu omal ajal rändas nii lätlasi, leedulasi kui eestlasi, on enam kui pool sajandit igal aastal peetud mõnel meie riikidele olulisel tähtpäeval ühiseid jumalateenistusi.
Mäletan, kuidas sain kord Torontos kaasa teenida Baltimaade ühisel küüditamise mälestuspäeva kontsertpalvusel. Seda peeti siis leedu katoliiklaste pühakojas. Osavõtjaid oli väga palju. Eestlasi tundus olevat palju vähem kui leedulasi ja lätlasi. Olin mures. Kavalehel oli esimese hümnina Eesti hümn. Kartsin, et see saab olema üsna hale hetk.
Eksisin, sest seda laulis kogu kirikutäis rahvast. Kõik leedulased ja lätlased koos eestlastega. Ja mitte keegi ei sosistanud meie hümni kolmanda salmi algust, nagu lootes, et muidu äkki Jumal kuulebki. Kõik hüüdsid täiel rinnal: „Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa! Ta olgu sinu kaitseja ja võtku rohkest õnnista …“. Kummaline. Kuulasin hiljuti Eesti hümni vinüülplaadi esitlust ja vanadel salvestistel ei sosistanud keegi kolmanda salmi esimesi ridu. Kust küll ja millal see sosin alguse sai?
Aga mingem mõtetes tagasi Brüsselisse ja nendesse paikadesse laias ilmas, kus Baltimaade rahvad oskavad kokku hoida, üheskoos Jumalat tänada ja paluda, ilusaid ühisüritusi korraldada. Kas selleks peab minema oma maalt ära, et naabreid armastama hakata, nende olemasolu hindama hakata? Mulle tundub, et välismaal hoiavad ka saarlased ja hiidlased rohkem kokku kui Eestimaal.
On kindlasti üks asi, mis aitab oma naabritest enam lugu pidada. Need on isiklikud ilusad kogemused. Rääkisin Brüsseli tänuteenistuse jutluses sellest, kui lihtne on mõnda rahvast kõrgelt hindama hakata, kui oled hakanud armastama kedagi selle rahva hulgast või tunda saanud mõne sellest rahvusest inimese väga häid omadusi.
Rääkisin oma isiklikest väga headest kogemustest mõne lätlase ja leedulasega. Ma võin saarlasena visata nalja hiidlaste üle ja eestlasena lätlaste üle, aga kui kohtan mõne hiidlase headust, mõne lätlase armastust, mõne leedulase tublidust, siis kaob mu naljadest teravus ja sõnadest salvamine.
Hiljuti lahkunud Mikk Sarv on eestlaste kohta väitnud, et me oleme maailma ainus rahvas, kes nimetavad kristlasi ristiinimesteks. Rist koosneb kahest osast. Üks sirutub alt üles – maa pealt taevasse või lausa maa alt, hauast taevasse, surmast igavesse ellu. See on inimlapse suhe oma taevase Isaga. Vertikaaljoon. Teine on horisontaaljoon, mis läbib vertikaaljoone. Need kaks joont on lahutamatud, töötavad vaid koos.
Ristiusk välistab võimaluse, et inimesel on vaid väga hea suhe Jumalaga ja puudub suhe kaasinimesega. Ristiinimene sirutub Jumala poole ja samas sirutab käed välja oma ligimeste poole, selleks et aidata, anda, emmata, armastada. Kui ta seda viimast ei tee, pole ta ristiinimene. Siis on õigus Jehoova tunnistajatel. Armastuseta kristlased on postiinimesed ja neil pole ristiusku, vaid on postiusk.
Soovin meile kõigile, et meie usk oleks ristiusk, lunastav, vabastav, päästev usk. Usk, mis kingib rõõmu, rahu ja armastust.

tammsalu3_2015

 

 

 
 

Jaan Tammsalu,
kolumnist