Olgem osalised Kristuse missioonis

Vaata, see on mu sulane, kellesse ma olen kiindunud, mu valitu, kellest mu hingel on hea meel. Ma olen pannud oma Vaimu tema peale, tema toob rahvaile õiguse. Tema ei kisenda ega karju, tema häält ei ole kuulda tänavail. Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära, ta levitab ustavalt õigust. Tema ei nõrke ega murdu, kuni ta maa peal on rajanud õiguse ja saared ootavad tema õpetust.
Js 42:1–4

Oleme tulnud jõulupühadest, kus väga paljud eestimaalased kuulsid taas lisaks evangeeliumidest tuttavatele Jeesuse sünnilugudele ka Vana Testamendi prohvetite ettekuulutusi Messia tulekust. Värske sotsioloogilise küsitluse «Elust, usust ja usuelust 2015» andmetel käib 43% eestlastest kirikus vähemalt kord aastas, neist 86% peamiselt jõulude ajal.
Samas tekib mul alati küsimus, kas ja kui palju kuuldust ka aru saadakse ehk kui mõistetav on jõulusõnum veel neile, kelle jaoks normaalne kristlik kasvukeskkond, kus olulisemad usulised teadmised anti vähemalt vanavanemate poolt edasi, on juba mitu põlve tagasi kaduma läinud.
Novembris Tartu ülikooli aulas toimunud konverentsil «Maarjamaa – ajaloo teadmusega eilsest homsesse» tõi religioonisotsioloog dr Lea Altnurme oma ettekandesse seni vähetuntud mõiste nagu vikaar- ehk asenduskristlus. See tähendab, et kirikust ja ristiusust võõrdunud ühiskonna enamik on huvitatud sellest, et kristlik vähemus hoiaks alal nii traditsioonilisi usukombeid kui ka religioonist mõjutatud moraali. Tegemist pole sugugi ainult Eestile omase nähtusega, vaid seda kohtab ka mujal üha sekulaar­semaks ja religioosses mõttes aina sünkretistlikumaks muutuvas Euroopas.
Sellega seoses meenub lugu Apostlite tegude raamatu 8. peatükist, kus Etioopia kuninganna kammerteener loeb oma tõllas Vana Testamendi evangelistiks nimetatud prohvet Jesaja raamatut ning Filippus, keda Jumala Vaim saadab selle mehe juurde, küsib, kas too ka mõistab loetut. Kui eunuhh oli lahkelt palunud Filippust talle seda selgitada, peatab ta vett nähes tõlla, et ristitud saada.
Esimese ilmumisaja pühapäeva teemaks on Jeesuse ristimine, millel on märgiline tähendus nii Jeesuse enda kui ka kõigi tema järgijate jaoks. Evangelist Matteus kirjutab: «Kui nüüd Jeesus oli ristitud, tuli ta kohe veest välja. Ja vaata, taevad avanesid ning ta nägi, kuidas Jumala Vaim laskus otsekui tuvi ja tuli tema peale, ja ennäe, hääl taevast ütles: «See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!» (Mt 3:16–17)
Ristimises sünnitab Jumal meidki veest ja Vaimust oma lasteks, kellest temal peaks olema hea meel. Mulle isiklikult valmistas lõppenud aastal rõõmu see, et Rapla koguduses ületas ristimiste arv üle pika aja maetute oma. Me teame, et ristimine on Jumala töö meie juures, mida meie ei saa kuidagi pisendada. Samas jääb mul vaimulikuna alati küsimus, kas ja kuivõrd on need inimesed lõpuni mõistnud, mida Jumal neilt, kes on tema armust õigeks saanud, tegelikult ootab.
Tänane jutluse tekst on võetud neljast esimese Jesaja raamatus oleva Ebed Jahve ehk Jumala sulase laulu algusest. Too sulane on Jumala valitu, kellesse ta on kiindunud, kelle peale ta on pannud oma Vaimu ja kellest tal on hea meel. Sarnasuse tõttu Jeesuse ristimislooga ei ole raske mõista, kellega on tegu. Sõna sulane, mis tähendab õigupoolest orja, ei ole siin mitte alandav väljend, vaid pigem tiitel. Lisaks äravalitusele eeldab see ka vastavaid volitusi midagi tõeliselt suurt korda saata. Lausa kolmel korral on selles lühikeses tekstis öeldud, et Jumala valitud sulane toob, levitab ja rajab maa peale õiguse, millest saavad osa kõik rahvad.
Kristuse missioon Pojana on Jumala tahte teostamise kaudu sellise riigi loomine, mida ei rajata vägivalla või kavalusega. Tema ei kisenda ega karju ning tema häältki pole tänavail kuulda erinevalt vanade idamaade tavast, kus uue kuninga ametisse astudes tehti tema otsused heeroldite poolt rahvale alati valju häälega teatavaks.
Kristus rajab maa peale õiguse selle läbi, et rudjutud ehk maadligi painutatud pilliroogu ei murta katki ja hõõguvat tahti ei kustutata ära. Vastupidi, ta ise tõstab üles rõhutud ja puhub lõkkele nende leegi, kes on kustumas. See tähendab, et Kristust järgides ei panda kellelegi raskemat koormat, kui ta kanda suudab, aga kõigilt nõutakse seda, milleks ta suuteline on.
Kõige selle juures Jumala sulane ka ise ei nõrke ega murdu, kuni ta missioon saab täidetud, et maa peale on rajatud õigus ja saared ehk kaugeimadki paigad saavad osa tema õpetusest. Kas see on teostunud? Jah ja ei. Jah seetõttu, et Kristuse maine missioon lõppes ristil, mille läbi ta lepitas kõik rahvad Isaga. Ei aga seetõttu, et Jumala misjon veel kestab ning õiguse rajaja ise on selleks tõotanud olla oma koguduse juures kuni maailmaajastu lõpuni.

 

 

 

 

Mihkel Kukk,
Rapla koguduse õpetaja