Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Olgem ärkvel ja kained

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

1Ts 5:1–11
Jumala aeg on igavene. Talle kuuluvad kõik ajastud – nii olnud, käesolev, kui tulevased. Iga asi, mis kord alguse saanud, peab ka millegagi lõppema.
Sel päeval, kui Jumal ütles: «Saagu valgus!» sai maailm alguse. Oli maailma sünnipäev. Aga ühel päeval jõuab kätte nn Issanda päev, mil Jumal sekkub eriliselt maailma sündmustesse. Prohvetid on sellest päevast korduvalt rääkinud. Kord tundub see päev lausa ukse ees olevat, siis jällegi kusagil kaugemas tulevikus.
«Issanda päev tuleb just nii nagu varas öösel.» Mida selline ebamäärane jutt peaks tähendama? Tahaks täpsemat vastust.
Inimesed on alati soovinud teada, mis neid ees ootab. Seepärast on otsitud kõikjalt oma uudishimule rahuldust, küll tegeledes astroloogia, numeroloogia, okultismi ja muude salateadustega. Igal hommikul võime raadiost kuulda mitu korda päeva horoskoopi, neid võime lugeda peaaegu igast ajakirjandusväljaandest. Meie, inimesed, ei saa tegelikult oma mineviku ja olevikugagi alati hakkama ja on suur Jumala arm, et me ei tea täpselt, mis meid näiteks algaval päeval ees ootab. Muretsemine võtaks viimse jõu.
Kuid ometi oleks nii meeldiv teada Jumala plaane. Teades, et aega on veel küllalt, võiks südamerahus tegeleda kõigega, mis pähe tuleb: juua, pidutseda ning rikkuda kasvõi kõiki kümmet käsku korraga. Aga selleks teatud päevaks võtaks ennast kokku, parandaks meelt, paluks patud andeks ja läheks puhta südamega Issandale vastu.
Paulus uskus, et tema põlvkond elab veel, kui Kristus tagasi tuleb. Meie teame, et Paulus eksis. Kristuse tulemine on viibinud sajandeid. Aga kindel on, et meile on Kristuse taastulemine palju lähemal, kui omal ajal Paulusele. Me peame selleks valmis olema. Maailma lõpusündmustes võivad meid ees oodata suured üllatused. Neile tuleb vastu minna mitte joobnuna maailma lõbudest, hüüdes: «Nüüd on rahu ja kindel olek!» ega mitte mingis viimsepäevajoovastuses, vaid valvates ja kainelt. Iga päev toimub maailmas loodusõnnetusi ja muid katastroofe. Need tuletavad meile meelde, et tegelikult maailmas «rahu ja kindlat olekut» ei eksisteeri.
Tuleb teha oma tööd ja täita Jumalalt meile pandud kohustusi, arvestades sellega, et Issand tuleb ootamatult. Meil tuleb lihtsalt valmis olla. Aga kui Issand tuleks juba homme, peaksime sulastena veelgi hoolsamalt oma kohust täitma, sest peremees on kohe kohal.
Maailmalt valmisolekut oodata pole mõtet, sest selle arvamus sõltub suuresti sündmuste arengust. Maailmal on hoopis muud hirmud: planeedi ülerahvastamine, joogivee nappus, osoonikihi hõrenemine jne. Kristuse taastulemine on küll viimane asi, millest mõeldakse.
Mida saavad usklikud teha? Kõigepealt valvata, olla ärkvel. See ei tähenda, nagu peaks igal ööl magamata olema. Ärkvelolek tähendab pigem valvelolekut, et me ei laseks maailma muretusel ennast magama äiutada.
Teiseks tuleb olla kaine. Joob inimene enamasti siis, kui ta tahab reaalsuse eest põgeneda, et hetkeks unustada oma mured ja olla pingetest vaba. Kuid see vabanemine on ajutine. Järgmine hommik toob endaga kaasa halva enesetunde ja teadmise, et mured pole kusagile kadunud. Kuid purju võib jääda muustki kui vaid alkoholist ja narkootikumidest. Joovastust võivad tekitada paljud maailma asjad. Oht joobuda tekib siis kui inimene armastab loodut enam kui Loojat.
Kolmandaks kohuseks on kaitsevalmidus. Me peame olema rõivastatud usu ja armastuse kaitserüüga ning päästelootuse kiivriga. Usklikku inimest võivad rünnata ootamatud kiusatused ja ohud. Usk ja armastus on meile kaitseks. Usus haarame kinni pattude andeksandmise armust ja jääme Jumalaga osadusse. Armastuses võidame meid ümbritseva kurjuse heaga. Õndsuse lootus on meil kiivriks peas. Ja nõnda varustatult võime oodata oma Issanda tulekut.
Miks peaksime tema tulemist kartma, kui oleme valguse ja päeva lapsed, kui oleme ärkvel ja kained, kui oleme rõivastatud usu ja armastuse kaitserüüga ning päästelootuse kiivriga. Me peame olema rõõmsad, et Jumal pole meid asetanud viha alla, vaid päästele Jeesuse Kristuse abiga.
Me ei peaks mitte kartma, vaid ootama oma Issanda tagasitulekut. Issand Kristus on armastanud meid nõnda, et ta meie eest suri. Tema tunneb meid ja meie tunneme teda. Meile ei peaks olema oluline see, mis tulemas on, vaid et me teame: tulgu mis tuleb, meie osadus oma Issandaga on sellest kõigest tugevam. Kristus ütleb: «Aga kui see kõik hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!» (Lk 21:28). Aamen.
Mehis Pupart, Saarte praostkonna vikaarõpetaja