Olen elav allikas

Lk 10:25–37
Sõna «armastus» tunnevad kõik ja eesti keeleski on sõna kasutusväli nii lai, et põhimõtteliselt saab seda tarvitada igal pool. Kuid konkreetselt sõnastada on seda sama tulutu kui nõuda, et ütleksime, mis värvi ta on ja kus ta asub. Oma miljonites avaldumisvormides on armastus leitav vaid siis, kui temaga kokku puutume. Tihti mõistame armastust tundena, mis meis midagi sisemiselt liigutab.
Armasta Issandat kogu oma südamega, kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma aruga! Seda loetelu saab ehk kõige paremini kokku võtta sõnadega «inimese identiteet, olemus». Tänapäeva suure üksindustunde põhjus on paljuski selles, et kaotsis oleme me ise ega tea ka, mis mõtet kõigel on. Enam pole hamletlikku küsimust «olla või mitte olla», vaid, kes, kus või kellega olla.
1Jh 4:16 on kirjas: «Jumal on armastus, ja kes jääb armastusse, see jääb Jumalasse ning Jumal jääb temasse.» Nii, kuidas me endeid väljendame ja eristame üksteist just südame, hinge, mõistuse ja tegude jõuga, samaselt lausume pihil tunnistavalt, mida sõna, mõtte ja teo ning tegematajätmisega oleme teinud.
Lugu halastajast samaarlasest kuulub kristlaste nn kullafondi ja on inimliku kaastunde baastekstiks. See on andnud impulsi toimida hoolivalt, et aidata leevendada vägivalda ja ebaõiglust. Kaastunnet mõistame tihti just emotsiooni ja meeleliigutusena, mis ilma tegutsemiseta muutub teiste haletsemiseks.
Kuid kaastunne kätkeb endas olukorda võtta enda kanda võõras vastutus ja siduda endaga teise inimese õigus elada, kui ta selle on kaotanud. Teha oma kohuseks ja vastutuseks aidata teist. «Ja ta astus ligi, sidus haavad, valas nende peale õli ja veini, … ning kandis hoolt tema eest.»
Võime küsida lõputult, miks maailm on just selline, miks inimesed on sellised või konstanteerime, et kannatused ongi see lõiv, mida peame maksma elamise ime eest ja mõtlema Kristuse sõnadele «mida te teete vähimatele mu vendadele, seda te teete minule».
Vaevalt suudame kogu jõhkrust, vägivalda ja ebaõiglust maa pealt kõrvaldada, kuid teadmist, kuidas aidata, mida teha ning julgust vastutada teiste eest on kunst, mida õpitakse kogu elu. Nähes inimese lootusetust ja abitust, sündis Jumal inimesena maailma, et teda päästa.
Just Tema kannatuse, surma ja ülestõusmise läbi on meil lootus elule. Seepärast on inimkond võtnudki ülestõusnud Kristuse sümboli – punane rist valgel taustal – märgiks, mida kasutatakse kõikjal, nii haiglates kui kiirabis.
Thomas Hobbes arutleb vägivalla ja ebaõigluse üle: «Kui pole ühiskondlikku survet, siis pole ka seadust, kus pole seadust, pole ka ebaõiglust. Jõud ja pettus on sõjas kaks peamist väärtust. Õiglus ja ebaõiglus – need ei ole kehalised ega meelelised võimed. Kui oleksid, siis võiksid need olla ka inimeses, kes on maailmas üksi, samamoodi kui meeled ja kired. Need on omadused, mis mõjutavad inimest ühiskonnas, mitte üksinduses.»
Seega on vägivald ja ebaõiglus seotud ühiskonnaga ning iga kristlane on kutsutud toimima sellesse maa soolana. Kaastunnegi on rakendatav vaid inimeste keskel. Kanda kaasvastutust ühiskonnas ja aidata ehitada õiglasemat riiki seob inimesi omavahel. Kadedust ja viha ning vägivalda suudavad kõik inimesed tunda, kuid kas on ka jõudu sellest loobuda.
Elamise argus, armastuse ja lunastuse kättesaamatus võib viia mõtlematutele tegudele. Kristlastena oleme ligimeste kandjad, et näidata, kust leida julgust armastada kogu südamega, hingega, jõuga ja aruga. Napoleon on Püha Helena saarel vangistuses olles öelnud: «Alexander Suur, Caesar, Karl Suur ja mina oleme rajanud suurriike. Kuid millel baseerusid meie vaimuloomingud? Võimul ja vägivallal. Jeesus on aga rajanud oma riigi armastusele.»
Halastaja samaarlase lugu saab oma tähenduse lõpus, mil seadusetundja vastas, et ligimene on see, kes tema peale halastas. Kreekakeelset sõna `eleos’ saab tõlkida halastuse ja hoolivuse näitamisena, samas lahti seletada kui muret kellegi pärast, kel on millestki tõeline puudus. Hildegard von Bingen on öelnud: «Caritas, armastus, räägib: Mina, armastus olen elava Jumala auhiilgus. Tarkus on mind tegutsema pannud ja alandus, mis juurdunud elavas allikas, abistab mind, sest temast lähtub rahu. Ma olen kujundanud inimese, kes minus varjuna juurdub, justkui peegeldus vees. Nii olen ma elav allikas, sest kõik loodu on varjul minus.»
Aamen.
Arho Tuhkru, Põltsamaa koguduse õpetaja