Oleme üks oma püüdluses Jumala poole

Nii nagu sina läkitasid minu maailma, läkitan ka mina nemad maailma. Ja ma pühitsen ennast nende eest, et ka nemad oleksid pühitsetud tões. Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma, et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud. Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks: mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks, nii et maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud neid, nii nagu sa oled armastanud mind.
(Jh 17:18–23)

Piiblit on tõlgitud ja tõlgendatud lugematu arv kordi. Ka eestikeelseid tõlkeid on omajagu. Antud tekst on hea näide, mis võib juhtuda, kui tõlkija, toimetaja või redaktor kogemata lisaks juurde ühe kriipsu ja täpi. Kui sõnast üks saaks üksi. Et nad oleksid üksi, nii nagu meie oleme üksi. Tähenduse muutus oleks rohkem kui kardinaalne, üksolemine versus üksi olemine.
Kuigi ehk tänases päevases oleks üksi olemine inimese jaoks isegi mõistetavam – on ju üksi enda eest seismine muutunud pigem normiks. Mulle, endale, paremini, üha enam selle va Maslow’ püramiidi tipu poole. Aga palju see maksab elik mis hinnaga?
Kuid mida siis üldse üksolemine võiks tähendada? Kas see on kollektiivne koguduslik üks ihu või on see individuaalne üks ühele Jumala-suhe? Küllap kohtab nii seda kui teist ning taas oleme näinud, kuidas ka ilma tõlkeveata võib sisse tulla tõlgendusviga, kui me üht või teist antud juhul peame üksnes õigemaks, tihti püüdmata mõista teise osapoole põhjendust.
Inimlikud vead. Või ehk jumalikud? Võib-olla on tegu hoopis jumaliku ettehooldusega, olles meid loonud omaenese näo järgi, on loonud meid niisama mitmekülgseteks, et need tõlke- ja tõlgenduserinevused saavad võimalikuks?
Tõenäoliselt on juba antiikajast levinud fraas Errare humanum est, perseverare autem diabolicum, mida võiksime tõlkida «Eksimine on inimlik, eksimusse kinnijäämine kuratlik». Sellele on toredaks täienduseks 18. sajandi Inglise kirjaniku Pope’i poolt väljatoodu: To err is human, to forgive divine, «Eksimine on inimlik, andestamine jumalik».
Ortodoksi ülempreester Andrei Tkatšov kirjutab oma raamatus «Imede maa ja teised jutustused» isa Vassilist, kes nähes kirikuteenreid käärkambris teed keetmas, küsis: «Aga kes käskis Issandale teed valmistada?» Ja ise vastas: «Ristija Johannes.»
Ehe näide erinevatest tõlgendusvõimalustest, kas pole.
Jutluse aluseks olev kirjakoht on lõik Jeesuse ülempreesterlikust palvest. Ta läkitab jüngrid ja pühitseb neid tões ning palvetab nende viljade eest. Jüngreid oli palju, niisamuti on ka vilju palju. Ja olgu nad nii erinevad kui tahes, nii jüngrid kui nende viljad, eesmärk on, et me oleksime üks. Me oleme erinevad oma inimlikkuses, kuid üks oma püüdluses Jumala poole.
Vana Testamendi Paabeli torni lugu räägib sellest, kuidas Jumal lahutas rahvad erinevate keelte vahel, segas meid kultuuride katlas ära. Siinses tekstis on aga püüdlus olla üks. Kas selleks on tarvis ühist keelt, usku, nahavärvi, väärtusskaalat või midagi muud?
Olin kord ühel seminaril koos erinevate kristlike konfessioonide ja islami esindajatega. Seminari eesmärk oli luua ühist mõistmist, tunnetada sarnast ruumi ja näha ka üksteise erinevusi selle valguses.
Muslimid ütlesid ise, et kuna nende piirid on suuremad, siis las nemad annavad järele nii, nagu neile on sobiv. Kui esimesel päeval me ühes lauas ei söönud, siis viimasel päeval olime valmis koos musitseerima, sööma ning rõõmustama. Piisas nädalast, mis oli täis siirust ja valmisolekut üksteist tundma õppida. Ning kuigi võib tunduda, et monoteistlikud religioonid on ju a priori üksteist välistavad, siis leidsime ka meie omavahel selle ühisosa, mis meid puudutas ja kõnetas.
Küllap on oikumeeniline mõtlemine (nii kristliku kiriku sees kui laiemalt) lihtsam sellele, kes omaenda usus on kindel. Kindlate juurte ja identiteediga on kergem minna ja kõnelda teisega, kes on minust erinev, ning olla valmis avanema ka ühise puudutuse poole. Samas ei tohi olla paindumatu, vaid avatud mõistmiseks ja dialoogiks, jäädes sealjuures siiski iseendaks, kuid olles valmis ka muutuma, sest ilma muutuse võimalikkuseta ei ole olemas dialoogi, vaid on kaks monoloogi.
Me oleme inimesed ja seega ekslikud. Kas lõpptulem on kuratlik või jumalik, see on meie endi teha Jumala abiga.
Et te oleksite üks, aga mitte üksi. Aamen.

 

 

 

 
Triin Käpp,
Tartu Ülikooli-Jaani koguduse abiõpetaja