Oleme päästetud lootuses

Rm 8:18–24

Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse. Sest loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist. Loodu on ju allutatud kaduvusele – mitte vabatahtlikult, vaid allutaja poolt –, kuid ometi lootusega, et ka loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse. Me ju teame, et kogu loodu ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini; ent mitte üksnes loodu, vaid needki, kellel on Vaimu esmaand, ka meie ise ägame iseenestes, oodates lapseõigust, oma ihu lunastust. Sest me oleme päästetud lootuses. 

Elame keerulisel ajal. Ühe inimpõlve jooksul on toimunud märgatavad muutused meie harjumuspärases elukeskkonnas. Praegu ei julge enam õieti keegi vastu vaielda arusaamale, et kliimamuutustes on päris suur osa ka inimesel. Tehnoloogia võidukäik, mis möödunud sajandi alguses oli paljutõotav, näitab nüüd sootuks teist palet. Üha rohkem on rahvaid ja riike, kes tahavad sellest võidukäigust osa saada. See on ka mõistetav, samas loodus ei pea sellist rallit vastu. Mis on tehnoloogia saavutustest kasu, kui ei ole enam puhast vett, mida juua, või õhku, mida hingata. 

Justkui sellest oleks veel vähe. Euroopas on sõda, mõistetamatu sõda. Võisime ju küll loota, et inimkond on sõdadest väsinud ja ehk on midagi ka õppinud, aga võta näpust. Üks suur riik, kes ei jaksa õieti oma territooriumigi hallata, on otsustanud minna kallale oma naabrile, et temale kuuluvat endale noolida. Tegemist on lisaks veel hõimurahvastega ja ka kiriklik orientatsioon on sarnane. Sellist vennatapusõda on võimatu mõista, veel vähem õigustada. Paraku on see sündinud tõsiasi ja puudutab meid kõiki. Kui meie eelnevates põlvkondades nii mõnigi sai veel keelduda sõjauudiste lugemisest ja kuulamisest, „et hing saaks rahus olla“, siis meile seda võimalust antud pole. Elame kaasaegses inforuumis ning sõjaga kaasnev hirm, ka elukallidus, tuleb uksest ja aknast sisse.

Tänane lõik apostel Pauluse kirjast roomlastele tundub selle kõige taustal väga ajakohane. Paulus kirjutab kirja kogudusele, mida ta ise ei ole rajanud. Ta ei pea end koguduses liidri kohal olevaks õpetajaks, keda kõik peaksid kuulama tema autoriteedi tõttu. Pigem on ta siin ainult mõtlev inimene, kes püüab aru saada inimeste käitumisest, kannatustest ja kristluse kohast selles. Kui ta oma arvamuse välja ütleb, siis selleks, et julgustada ja kutsuda arutlema.

Pauluse kirju lugedes kipub aga hinge kahtlus, et kas kirjutajat on võimalik üldse lõpuni mõista. Eks mõistmine toetub ju oma kogemusele ja arusaamadele. Mõistame asju, mis on kuidagi tuttavad. Apostel ütleb: „Minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse.“ Mis on see kirkus ja milline kirgastumine, et nii on võimalik öelda? Eeldan, et see on midagi, mida inimene on väga isiklikult kogenud. Sõda ja sellega kaasnevad ebainimlikud kannatused näitavad hästi, et erinevad inimesed käituvad samas olukorras erinevalt. On neid, kes kasutavad olukorda ära, on neid, kes mõtlevad oma ihu päästmisele, on neid, kes mõtlevad oma maa ja rahva tulevikule. Viimaste juures toetuvad otsused tavaliselt millelegi suurele ja pühale, mida isegi seletada ei suudeta. See lihtsalt on olemas nagu ilmutus. Küllap midagi sarnast on kogenud ka Paulus, kui ta vaatab oma tohutute kannatuste keskel ometi Jumala kirkusele ja peab seda mõõtmatult suuremaks.

Apostel läheb oma mõttega aga edasi ja ütleb: „… sest loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist.“ Kuidas küll tahaks siinkohal öelda, et see, mis Paulusel oli veel nägemata ja unistuseks, on tänaseks teostunud. Kristlik ajastu on ju kestnud pea kaks tuhat aastat ja Jumala lapsed on saanud oma palet näidata. Küsin siiski, kas on nii. Minu hea vaimulikust kaasteeline küsis päris hiljuti jumalateenistusel, milliselt võiks välja näha kristlik sõidutee ületus. Kirikuliste hulgas oli selgelt kuulda suminat ja elevust. Tähendab, küsimus puudutas. Näide on aga lapsemäng nende näidete kõrval, kuidas kristlased on maailma ajaloos käitunud. Peab tõdema, et maailm ei ole kristlikul ajastul palju õiglasemaks ja turvalisemaks muutunud. Ka Vene-Ukraina sõjas väljendavad kirikud oma seisukohti sõja suhtes erinevalt. Seega, apostli mõte on ajatu, nii nagu jumalasõna seda ainult olla saabki. Kogu loodu ootab Jumala laste ilmsikssaamist – ikka ja uuesti. Igaüks meist saab selle mõtte juures küsida väga isiklikke küsimusi. Jeesus Kristus tõelise Inimese Pojana saab olla jätkuvalt eeskujuks ja inspiratsiooniks.

Maailm on sünnitusvaludes tänini. Jumala loomistöö jätkub. Meie ise saame otsustada, kas tahame olla osalised selles imelises loomingus või kõrvalejääjad. Ehk saame olla osalised ka kirgastumises, mis kaalub üles kõik ebaõnnestumised, valu ja vaeva. Sest me oleme päästetud lootuses.

 

 

 

 

Jüri Vallsalu,

Hageri koguduse õpetaja