Oleme loodud heade tegude tegemiseks

Mt 23:1–12
Olen Soomes näinud kiriku ukse ees ajaloolisi jalapakke. Sinna pandi normide ja seaduste vastu eksinud inimene häbiposti. Kuna kirik oli kõige käidavam koht, siis oli ilmselt see paik õigustatud. Üks soome vaimulik, kellelt asja kohta uurisin, kõneles, et mingil ajal viidi need pakud kirikute juurest turuplatsidele, sest turul käis rohkem rahvast kui kirikus. Nüüd on need toodud tagasi kui eksponaadid. Meile tuleb ilmselt meelde Tallinna raekojaesine plats ja sealne häbipost, mis oli ju turul, kõige käidavamal kohal.
Häbiposti eesmärk oli avalikkuse hukkamõist. Inimene, kes oli eksinud, pidi taluma paremal juhul põlastavaid pilke ja naeru, halvemal juhul näkku sülitamist, mädasid köögivilju või kepihoope. Igal juhul oli see karistus, mida peljati ja häbeneti. Teisalt andis häbipost võimaluse inimesel, kes ei olnud aheldatud, tunda ennast paremini, sest tekkis teatud võrdlusmoment, kus inimene tundis ennast süüdimõistetuga võrreldes paremini – ta ei ole nii paadunud, või tekkis ka tunne, et olen osavam, nutikam ja targem, et ei ole vahele jäänud.
Kuidas on tänapäeval? Jah, häbipost on eksponaat ja demokraatlikes tingimustes on kellegi avalik häbistamine seaduse mõistes keelatud. Räägitakse sõnavabadusest, mis ületab tegelikkuses eetilised piirid, kui arvestada kommentaare ajakirjanduses. Sageli tundub, et erinevates olukordades on teatud inimestele otsekui rohkem lubatud kui teistele ja vastutust ei kaasnegi. Inimesed ei vastuta oma tegude ja sõnade eest. See viib aga selleni, et inimesed ei usalda ega hooli, vaid on pigem omakasu peal väljas.
Isekus on see, mis paneb inimese nõnda tegutsema, et kõik tema kõrval muutub tühiseks ja tähtsusetuks. Kui inimene asub poliitikasse eesmärgiga saada parem koht, kindel sissetulekuallikas, tuntus, avalikkuse tähelepanu, siis on ta seda teinud valel eesmärgil. Kui inimene räägib ilusasti ja kutsub üles olema hooliv, säästlik jne, aga ise toimib vastupidi, ei ole sellisegi tegevuse taga muud kui isekas omakasupüüdlik soov. Isekus on see, mis vastandub alandlikkusele, mis on üks olulisemaid kõlbelisi voorusi.
Variseridel oli niinimetatud autoriteet õpetamisel, sest nad olid kui Moosese järglased. Jee­sus ei vaidlusta nende õpetamise autoriteeti, kas õpetuse sisu on õige. Pigem nendib tõsiasja, et õpetajate endi tegelik elu ei ole vastavuses nende õpetusega. Jumalik tõde ei ole Jeesuse jaoks ainult teoreetilised tõekspidamised, vaid praktiline elu. Variseridel ja kirjatundjatel oli küllalt reegleid ja norme, mis kohustasid inimesi neid austama, kummardama ja teenima. Näiteks nõue, et inimesed pidid neid avalikes kohtades esimesena tervitama või et neid kutsutaks rabideks. Selle sõna algne tähendus oli suurem, mis tõstis nad selgelt teistest kõrgemale.
Jeesus aga ütleb, et kes tahab olla teiste ülem, olgu teiste teenija. Alandlik teenimine, oma isekuse unustamine teeb inimesest suure. Meenutagem ema Teresat, kellel ei olnud haridust ega seisust. Ta teenis põlatuid ja haigeid. Juba tema eluajal järgiti teda, sest ta ei nõudnud kunagi mingeid tingimusi, ta hoolitses ja toimetas, sest hoolis inimesest. Ja seda ikka seetõttu, et armastas oma Jumalat, armastas Kristust.
Kas alandlikkus tähendab alandust? Kindlasti mitte. Alandlikkus ei tähenda, et peaksime kaotama eneseväärikuse. Oleme ju loodud jumalanäolisteks ja ei pea laskma ennast pilgata. Pigem tähendab alandlikkus seda, et inimene juhindub Kristusest, kes on meie ainus juht ja õpetaja.
Pühapäev kutsub meid iseennast läbi katsuma. Teisiti öeldes kutsutakse meid vaatama iseendasse ja küsima, millised me oleme, kellest juhindume. Kindlasti võiks küsida, kui palju oma otsuste ja palvete osas juhindume sellest, et meis sünniks Tema tahe. Siinkohal tuletan meelde apostel Pauluse sõnu kirjast efeslastele: «Aga Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud, kuigi me olime surnud üleastumistes – armu läbi te olete päästetud! –, ning on meid koos temaga üles äratanud ja asetanud taevasesse olukorda Kristuses Jeesuses, et näidata tulevastel aegadel oma armu võrratut rikkust helduses meie vastu Kristuses Jeesuses. Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu – ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt –, mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda. Sest meie oleme tema teos, Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks, nii nagu Jumal on juba enne meile seadnud, et me teeksime seda.» (Ef 2:4–10)
Sageli tundub, et meid pannakse Kristuse pärast häbiposti, kus saame tümitada sõnade või malakaga. Tegelikult teeme seda sageli ise, tõmmates kõrvad peadligi, peljates tunnistada Issandat. Peljates avalikku rünnakut või mõnd arvamust meedias. Olulisem on aga teenida, kartmata häbiposti. Oleme loodud heade tegude tegemiseks ja aidaku meid Jumal.

 

 

 

 
Jaak Aus,
Tallinna Kaarli koguduse õpetaja