Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Oleme kannatusajas

/ Autor: / Rubriik: Juhtkiri / Number:  /

Pühapäevaga algas meie kirikuaastas kannatusaeg. Kristuse kannatamise ajaks on peetud meiegi luterlikus traditsioonis ka kogu paastuaega tuhkapäevast ülestõusmispüha eel-

õhtuni, aga spetsiifilisemas mõttes on Kristuse kannatamise ajaks tõepoolest viimased kaks nädalat sellest. Just siis läheb jumalateenistuste piiblilugemiste kavas rõhk Issanda Jeesuse poolt tervendamise või suisa surnuist ülesäratamise lugudelt ja teistelt näidetelt tema võidust patu, haiguste ja surma üle tema enese kannatamisele. Mis teadagi kulmineerub suure nädala tekstides.

Jah, võit nendesamade pattude, kurjuse ja surma üle meie kõigi tarvis ei tulene esmalt Jeesuse jumalikust väest, vaid tema kannatamisest. Seda on tarvilik meeles kanda ja selle poole kirikuaasta südamik meid ka juhib. Inimesekssaanud Jumal ise on kannatanud häbi ja teotust, piinarikast surma ja ühiskondlikku „tühistamist“ nii oma kaasmaalaste kui roomlaste poolt, et tühistada meie patt ja surm. See on kristliku usu keskne sõnum, mille tõttu võime meie emakeeles levinud terminit uhkusega ise ja edasi kanda ning nimetada – ristiusk ja ristirahvas.

Kristuse kannatus on väga aktuaalne ja arvatavasti tunnevad paljudki inimesed seda aktuaalsemana neil päevil, mil kannatus on tulnud (meediakanalite vahendusel otse) silma paistvana nii-öelda meie õuele. Kristus kannatab ka kõigis neis, kes täna Ukrainas rindejoone lähistel (eriti tsiviilelanikena) Vene invasiooniarmee pommirünnakute all, piinamise, vägistamise ja tapmise hirmus või nende ohvritena elavad ja surevad. Kannatab neis, kes on põgenikena teel ja meiegi maale jõudnud. Kannatab muidugi ka paljudes teistes, meie jaoks meedia pildivalikust vähem tuntud sõdade ja muude sellega kaasnevate hädade all elavates inimestes.

Kristuse kannatamine ongi ainus, mis nende kannatuste mõju muuta saab, tunnistame kirikuna. Mis ei vähenda ka vajadust kannatajaid käepäraste, meile usaldatud vahenditega aidata. Kannatust leevendada püüdes ja kaasinimesi teenides.

Kristuse kannatus, mis nii individuaalselt kui kosmiliselt kannatustele tähenduse annab ja nende võimusest lunastab, aitab vabaneda ka enesepettusest. Ühiskonnateadlased räägivad „vooruste signaliseerimisest“. See võiks olla nüüdisaja ühiskonnas vaste apostel Pauluse poolt välja toodud käsu tegudele. Käsu tegude läbi ei saa end paraku lunastada, nii nagu ka õige ja progressiivse maailmavaate, väidetud sallivuse või muude väärtusteks nimetatud arusaamade tunnistamise ning praktiseerimise läbi. Tegelikkuses osutuvad väljastpoolt vaatlejale signaliseeritud asjad sageli vastupidiseks. Tolerantsi eest võitleja kannatab ülima sallimatuse all teistsuguste vaadete ja neid kandvate inimeste suhtes. Konservatiivina või traditsionalistina signaliseeruja aga võitleb väga liberaalsete arusaamade eest, mis pärit tema poolt põlustatud valgustusajast.

Enesepettus inimliku patususe osana on tõepoolest üld-

inimlik. Kannatusajal olen kutsutud mõistma, et see pole omane vaid „vene maailma“ imperiaalse idee kandjale või suisa relvaga teostajale ega ka ainult enese jumalikkusesse uskuvale ja enesekindlana tunduvale uue liberaalse maailmakorra ehitajale. See on omane mullegi. Ka mina vajan vabanemist enesekesksuse ja eneseõigustuse ahelaist – elik Pauluse poolt patuks nimetatust.

Kristuse kannatus on siis otsekui peegel, mis näitab meile hirmuäratavat tõika, et meiegi evime endis kurjust ja hoolimatust. Samal ajal kui räägime empaatiast ja ligimese teenimisest. Ning isegi siis, kui teeme üldiselt hüvelise ja vooruslikuna aktsepteeritavaid tegusid. Näiteks toetame sõjapõgenikke. Et südamest ehk kogu olemusest head teha ja kurja põlata, vajame Kristuse kannatust. See annab meile sõnas, sakramendis kui palves uut hoiakut ja võimekust. Et seesmine ja välimine, väärtused ja voorused kokku klapiksid. Samas suunas toimiksid ja jumalikku elu edasi annaksid. Aidaku meid selleks Jumal. Et tema Poja kannatamine meie jaoks tühja ei läheks. 

 

 

 

 

Tauno Teder,

vaimulike konverentsi juhatuse liige