Oleme Issanda tõe läbi elule võidetud

Jh 8:46–59

Elame keerulises maailmas. Meie ümber on asjad, mis meid seovad, ja me sõltume vähemal või suuremal määral nendest. Olenemata sellest, kas me tahame seda või mitte.
Sotsiaalse ühiskonna osa on sõltumine üksteisest ja seeläbi ka vastutus. Me lävime oma kaaskondlastega ja saame seeläbi neilt ka vastusidet. Kas oleme teinud siis kõik hästi ja nad on meiega rahul või oleme olnud rumalad ja pole millegagi hakkama saanud. Ja nii ühe kui ka teise meelest. Kuid kui jookseksime kõikide tahtmiste järgi, oleksime kui juhita laev tormisel merel.
Tänane pühapäev kannab nimetust oculi – silmad. Jumal on kinkinud meile silmad, et näeksime, mis meie ümber toimub. Kuid kas oskame oma silmi õigesti kasutada, kui meie ümber on nii palju silmapetet? Nii palju on meile antud erinevaid pilte näha, et tuleb tahtmine küsida, mis on siin see, mis mulle sobib. Keegi on öelnud, et kui saade ei sobi, vaheta kanalit või vajuta väljalülitamisnuppu. Teleri ja arvutiga saame seda teha, päris elus vist mitte. Ikka suhtleme samade tegelastega, ikka needsamad ja tuntud probleemid. Selles meeletus maailmas on sada tõde, sest igaühe arvamus on tema arvates see viimane tõde, ammutatud ei tea millisest allikast.
Kristuse-aegsel Juudamaal oli aga teine arusaam. Seal valitsesid kindlad arusaamad neist seadustest, mida oli sajandite jooksul järgitud, ning kui keegi kuidagi teisiti julges õpetada, siis oli see kurjast. Ja nüüd tuleb keegi, kes õpetab teisiti. Eks selline tule läbi katsuda ja tõde jalule seada. Ta on ju samaarlane ja kurjast vaimust.
Nende silmad olid kaetud. Nad arvasid, et vaidlevad samaarlasest puusepa pojaga, kellega suheldagi oleks kahtlane. Nüüd kuulutab keegi igavest tõde, mis võidab surmagi, ja peab ennast vanemaks kui Aabraham. Nii ei mõistetud, et seistakse Jumala Poja ees.
Ka meie seisame Jumala Poja ees. Kas me võtame teda vastu? Või oleme ka need, kes haaraksid kivid, kui oma tarkusest jääb puudu.
Tuleme ajast, kus kardeti, et Jumala sõna võib rikkuda teatud ideoloogia. Sel ajal tehti kõik, et tema õpetust maha teha. Vähestel oli vana Piibel veel kodus säilinud, mille tähti nooremad enam lugeda ei osanud. Püüti teha kõik, et piiblid välismaalt inimeste kätte ei satuks. Siis ühel hetkel olukord muutus. Piiblite ja leeriõpikutega varustati kõik kogudused rikkalikult, et janused võiks eluvett juua. Ning lootus oli suur, et rahvas pöördub Jumala poole. Kuid peagi see suur vaimustus möödus. Piibel, mille paljud pered olid soetanud, jäi raamaturiiulile tolmuma või muutus üheks paljudest lugemata raamatute seas. Surev maailm sai taas iluks paljude silmades.
Me oleme kannatusajas, kus eriliselt mõtleme Kristuse kannatustele ja ristisurmale. Teda, kes kuulutas tõde, pidi kurjategijana karistama. Tema, kes kuulutas elu, pidi ristil surema. Ja mitte enda, vaid meie pattude pärast.
Inimene, kes sa haarad kivi, et seda kellegi poole visata, mõtle, kas sa kedagi halvaks pannes seda mitte Kristuse poole ei heida. Ava oma silmad ja pööra maailma virvarrist Kristuse poole. Vaata, kus on tõeline tõde ja meeleparandus.
Kord oli üks mees kuulsa lõõtspillimeistri Teppo ees hoobelnud, et teeb parema pilli kui Teppol. Selle peale oli vanameister vastanud: «Sa võid ju teha, aga see ei ole Teppo.»
Nii on ka meie usuga. Maailm pakub meile erinevaid õpetusi ja imetegijaid, turvalist ja säravat elu, aga siiski seda kõike ainult siin, surevas maailmas. Kui kustub valgus laval, on kõik see, mida näidati, lahkunud. Ainult lõõtsuv külm tuul ja purunenud illusioonid rändavad veel kuskil avarustes. Ja kuskil kõlab võimsalt keskaegne hüüe memento mori!, kuigi eluajal selle möllu sees ei olnud aega sellele mõelda. Ava silmad ja mõtle veel, miks Jumal meile oma Poja saatis ja oma tõde kuulutas.
Tänases perikoobis ütleb Johannese esimene kiri: «Aga me teame, et Jumala Poeg on tulnud ja andnud meile mõistmise, et me tunneksime ära Tõelise. Ja meie oleme Tõelises, tema Pojas Jee­suses Kristuses. Seesama on tõeline Jumal ja igavene elu.» (1Jh 5:20)
Mõne nädala pärast loetakse taas meie kirikutes liturgilisel teenistusel Kristuse kannatus- ja surmalugu. Olen tähele pannud, kuidas kuulajad seda oma südamesse võtavad. Milline mõtlik pilk on neil sel hetkel. See puudutab neid. Kuid siiski mitte kurbusest, vaid lootusest, sest saatuslik hommik, mis surma võidab, ei ole kaugel.
Nii oleme meiegi surelikud, aga Kristuse tõe läbi elule võidetud, sest meil on silmad, mis on teda näinud, ja usk, mis meid on lunastusele kutsunud. Ava siis, armas lugeja, omagi silmad ja vaata Kristuse poole. Tema on juba sind märganud. Aamen.

 

 

 

 
Valdo Reimann,
Jõgeva koguduse õpetaja