Ole valmis!

Iseseisvuspäeval tõdesime kõik, et isegi kui teadsime idanaabri varasemast käitumismustrist, et midagi sellist võib oodata, ei olnud suurem osa meist siiski valmis selleks, et Venemaa ründab agressiivselt naaberriiki Ukrainat. Meie kõnepruuki jõudis igapäevaselt sõna sõda.

Piiblis, eriti Vanas Testamendis on palju kirjakohti, kus on nimetatud sõda, lausa üle kahesaja. On ka mõnikümmend, kus räägitakse sõjaks või lahinguks valmistumisest. Enamasti sellises võtmes, et rünnatav oleks ette valmistatud vaenlasega lahingusse asuma ja temaga võitlema. Vähem on juttu sellest, kuidas valmistuda vaenlase või ohu saabumiseks tagalas, seal, kus lahingud ei käi, kuid kuhu need võivad ühel hetkel ulatuda. 

Nõnda on asjakohane täna, 111 päeva pärast Venemaa jõulise sõjalise rünnaku algust Ukrainas küsida, kuidas valmistuda selleks, et agressori vägivallateod ja sõda võivad ulatuda meieni vahetult samal kombel, nagu näeme seda praegu Ukrainas. 

Jeesuse armastusekäsust lähtuvalt peame oma hooliva tähelepanu pöörama kolmes suunas: Jumalale, ligimesele ja iseendale. Jumalalt palume juba praegu oma isiklikes ja koguduste eestpalvetes rahu saavutamise pärast Ukrainas ja mujal, kus on sõda ja rahutused. Palvetame lakkamata ka rahu säilimise pärast oma südames, kodus ja kodumaal. 

Iseenda, oma pere ja lähedaste turvalisuse ja heaolu tagamiseks aitab valmistuda kaine meel, rahulik ja läbimõeldud planeerimine. Suureks abiks on kõigile, kes kasutavad internetti, Kaitseliidu naisorganisatsiooni Naiskodukaitse koduleheküljel või nutiseadmete rakendusest leitav lehekülg „Ole valmis!“. Sealt leiab igaüks asjakohaseid juhiseid erinevates olukordades käitumiseks. Näiteks mida teha siis, kui elekter on ära läinud, oled metsas eksinud või kuidas anda esmaabi. Infot saab tule- ja vee-

ohutuse, loodusõnnetuste, elutähtsate teenuste katkestuste, küberturvalisuse ja erinevate julgeolekuohtude kohta. Kui mõtleme, et peaksime valmistuma vaenujõu rünnakuks või sõjaks, on see kodulehekülg või nutirakendus õige koht, kust infot otsida. 

Kui oleme iseenda ja oma pere turvalisuse läbi kaalunud ja vajalikud ettevalmistused teinud, et olla kriisiks valmis, tuleb meil armastusekäsust lähtuvalt mõelda ka ligimese peale. See tähendab oma naabrit, oma trepikoja või naabertalu elanikke, ka kogu koduküla või linnaosa elanikke. 

Ka iga koguduse juhatus, kelle vastutuse alla on antud koguduse heaolu, peaks ühiselt koos koguduse vaimulike ja töötegijatega aru pidama, et koostada kirjutatud või kasvõi kirjutamata kujul tegevusplaan (kriisikava), et olla valmis. See kava võiks sisaldada läbimõeldud juhiseid, kuidas:

hoolitseda ja tagada inimeste turvatunne ja julgeolek koguduses ja kogukonnas nii füüsilisel kui vaimsel tasandil;

korraldada vaimulikku teenimist ja talitusi tavapärasest üsna erinevas kriisiolukorras;

tagada koguduse juhtimine ja töökorraldus tavapärasest üsna palju erinevas olukorras, mis võib kesta lühemat või ka pikemat aega (aastaid või aastakümneidki);

tagada ajalooliselt või kultuuriliselt oluliste varade kaitse ja säilimine (sh dokumendid ja väärisesemed) olukorras, kus ähvardab füüsiline oht.

Sellise kava koostamisel on abiks meie traagiline ajalugu. Kui vaatame tagasi kasvõi kaheksakümne aasta taha, võime mõelda, mida on meil õppida 1940. aasta okupatsioonist, 1941. ja 1949. aasta küüditamistest või 1944. aasta suurpõgenemisest. Sellest, kuidas elasid meie kirik, tema kogudused, vaimulikud ja ilmikjuhid, töötegijad ja liikmed üle need keerulised sündmused ja ateistliku surutise all veedetud aastakümned.

Arvan, et peame vähemalt kriisikava tasemel valmistuma sarnaseks stsenaariumiks nii konsistooriumis, kiriku asutustes, koguduste, aga ka isiklikus vaates.

Kõige olulisem on aga ka kõikidele nendele küsimustele vastata püüdes usaldada Jeesust, kes suurde kriisi sattunud ja pea kaotanud jüngrite keskele astudes lausus: „Rahu teile!“ (Jh 20:26). Tänu usule ülestõusnud Jeesusesse Kristusesse oleme kiriku- ja ristirahvana kestnud aastatuhandeid ja kestame edasi. 

Aga peame olema valmis ka selleks, et olla usu ja armastuse kaudu ette valmistatud võtma vastu kutset ajast igavikku astumiseks. 

 

 

 

 

Urmas Viilma,

peapiiskop