Oikumeeniast Mustvee näitel

Jumala armust täitus mul 1. oktoobril 54 aastat Mustvee koguduse teenimist. See on piisavalt pikk aeg, et katsetamistest jõuda tulemuste rakendamiseni.

Oikumeenia on saamas võtmesõnaks. Tundub, nagu aitaks oikumeenia lahendada tänapäeva kristluse probleeme. Peaks aitama, aga mil viisil? On kaks lähedasena tunduvat suunda: üks on allianss ja teine on oikumeenia. Kuigi neis on sarnasus, allianss tähendab ühendust ja allianss teeb oikumeeniat, tundub mulle, et need ei ole siiski üks ja seesama. Enne teist ilmasõda harrastati ka Eestis allianssliikumist. Tean seda mu isa osalemise pärast selles. Tema seletas mulle selle olemust. Allianssliikumisega taotleti erinevate kirikute kokku liitmist.
Mu isa jutustas, et metodisti pastor Aleksander Kuum oli alliansspalvenädala lõpupalvekoosoleku (see oli Tallinnas vist 1938. aastal) järel ütelnud baptisti pastorile Karl Kaupsile, et küll on see armas üheskoos olla. Selle peale vastas Kaups, et jah, armas vend, lase ennast ristida, siis oleme alati koos.

Ületada tõkked ja lõhed
Osalejad tegidki selleks tööd, et täiendada oma koguduse või kiriku liikmeskonda. Oikumeenia on aga suund, et iga kirik jääb oma struktuuridesse, kuid vaenukirved maetakse maha ja ollakse valmis tunnustama teiste usulisi taotlusi ning tegema koostööd ühiselt Kristuse kiriku ülesehitamiseks. Eesti Evangeelsele Alliansile (EEA) ei saa küll midagi ette heita. Põhikirjas on märgitud: EEA eesmärgiks on ühendada Eesti evangeelseid kristlasi ja tegutseda Eestimaa evangeliseerimise nimel.
Siiski märkan, et oikumeenia all tehtava töö puhul on tunda alliansi suunda. Suured kirikud ütlevad meelsasti teistele: tulge meie rüppe, oleme valmis mööndusi tegema teie vastuvõtmisel. Mõtlen eriti roomakatoliku kirikut, kus maailma mõõtmetes on märgata soovi kutsuda emakiriku rüppe, olles valmis sallima ka erisusi, mis nende vastuvõtmisel tuleks teha. Aga me ei saa unustada idariitust, mille esindajad meie maal on koguni kahe kirikuga. Ka nemad peavad end väärika kiriku esindajaiks, kellega tuleb arvestada samal määral.
Kuidas peaks aga õige olema? Praegu esile tulevad oikumeeniaga sildistatud taotlused sisaldavad suundumist üheleainsale kirikule. Siiski peab endale andma aru, et sellest ei tule midagi välja. Ajaloost ja mõtlemisviisist tulenevad erinevused ei ole sellisel viisil ületatavad. See kujuneb paratamatult vägivallaks kellegi suhtes ja konfliktid ei jää olemata. Aga seades Jeesuse Kristuse sihiks, et temani jõuda, siis võiksime küll leida, et kristlik armastus meie vahel suudab ka aastasadadepikkuse erineva kujunemise ja kulgemise tekitatud tõkked ja lõhed ületada. Sealjuures jääksid siiski kõik kirikud oma nime ja põhikirja juurde.

Usutunnistusest olenemata
Miks on mul tekkinud sellised mõtted? Olen oikumeeniaga tegelnud üsna pikka aega. Mu isa oli väga oikumeeniline ja eeskujuks. Olen näinud Tarvastu kiriku altari ette armulauale kummardumas peaaegu kõikide Eestis tegutsevate kristlike suundade esindajaid, peale luterlaste, baptistide, metodistide ka õigeusulisi ja isegi katoliiklasi. Kuidas nad oma kiriklike ülemustega toime tulid, kui need sellest kuidagimoodi võisid teada saada, seda ma ei tea. Seal nägin ma, et Kristuse ees oleme kõik võrdsed. Aga seda me igatsemegi.
See oikumeeniline kasvatus valmistas mind ette, et asutades Tartu teoloogia akadeemiat (TTA) mõtlesin sinna vastu võtta ristiinimesi usutunnistusest olenemata. See ongi korda läinud. Selleks ettevalmistav töö oli usuõpetajate kursus, mis sai asutatud 1989. a aprillis. Siis oli nälg jumalasõna õppimise järele nii suur, et igast pilust poeti läbi meie hulka saamiseks. Seal tekkisid ka esimesed tagasilöögid. Keegi väga arukas õppima tulnu kadus ära ja kui ma siis tüki aja pärast temaga juhuslikult kohtusin ja järele pärisin, vastas ta, et preester ei luba.
Eesti Kirikute Nõukogu tegevus on ehk suhtumist muutnud. Tõestuseks on see, et usuteaduse instituudis (UI) õpivad koostöölepingu põhjal ka tulevased õigeusu preestrid ja mul on rõõm, et TTA aitas seda ette valmistada. Õigeusu kiriku praegustest töötegijatest oli esimene Andrei Sõtsov, kes sai teoloogilise kõrghariduse TTAst.
Ent missugune peaks välja nägema oikumeenia igapäevaelus? Hiljuti oli Tallinnas rahvusraamatukogus konverents „Konfliktist osaduseni“. See on väga hea, et kõrgel teoloogilisel tasandil püütakse otsida teed osaduseni. Aga see kipub kaugele jääma koguduste-, inimestevahelisest suhtlemise tasandist. Mitte niivõrd teooriat ei vaja me, vaid nõu igaks päevaks.

Usuliselt rikas paik
Jumal on pannud mind elama ja töötama omapärasesse piirkonda. Ei ole Eestis ühtki teist paika, kus oleks nii pisikesel territooriumil ja nii väikese inimhulga keskel sedavõrd palju erinevaid kogudusi ja kirikuid. Mustvees on viis kirikut ja Mustvee külje all Kasepää vallas veel kaks. Mustvees on vene õigeusu (Moskva patriarhaadi alluvuses), vene vanausu, vene ainuusu, baptisti ja luteri kirik. Kasepää suunal veel kaks vanausu kirikut, nemad küll ütlevad palvemaja.
Oikumeenia igatsus on mind siin jälginud. Hakkasime abikaasaga ja hiljem ka lastega koos käima ülestõusmispüha ööl vene kirikutes jumalateenistusel ehk liturgial, kui õigemini ütelda. Baptistidega tekkisid algusest peale sõbralikud suhted. Aga ei ole ma kunagi kujutlenud, et sulanduksin lihtsalt nendesse naabritesse. Olen tähtsaks pidanud ka väliste märkide kaudu rõhutada, et olen luterlane, kes ometi neid austab. Lugupidamist on märgatud. Vaikides nende teenistustel osalemine on neidki häälestanud lugupidamisele.
Lisandunud on ka kohaliku ilmaliku võimu tähelepanu. Taasiseseisvumisest alates on antud võimalus kaasas olla linna pidulikel hetkedel ja olen seda kasutanud vaimuliku sõnumi jagamiseks leplikul viisil ka teiste konfessioonide ja siin elavate eri rahvuste suhtes. Nii on välja kujunenud, et vaimulikud toimingud on saanud loomulikuks osaks avalikus suhtluses.
Kui on ka juhtunud, et mõni uus võimukandja on soovinud vaimulikku välja pukseerida avalikust suhtlusest, siis on Jumal tarkust andnud, kuidas nendega nõnda suhelda, et vaimulik talitus viimaks on toimunud ikka nii, nagu nad ise oleks selleks osutanud initsiatiivi.

Käsikäes palves
Kõige selle pinnal on võimalikuks saanud vaimuliku muusika festivali algatamine Mustvees peaaegu kõigi kirikute osavõtul. Vanausulised on küll natuke kõrvale hoidnud ja sellepärast pole veel ühtki kontserti nende kirikus toimunud, kuid nende koguduste liikmed on siiski osalenud neil kontsertidel. 2016. ja 2017. a augustis on festivalid toimunud ja mõlemal korral on üks kontsert olnud vene vanausu kiriku liturgiast ja muust lauluvarast. Mustvee kultuurikeskuse saal ei ole küll päris sobiv selleks, aga nende kirikuruum ei mahutakski kõiki kuulata soovijaid.
Kõige huvitavam on tulemus. Valeri Petrov, Orthodox Singersi dirigent, on nende festivalide peakorraldaja. Temaga kokkuleppel kutsus ta viimasel päeval toimunud galakontserdil saalis olnud kohalikud vaimulikud lavale lõpupalvet pidama. 12. augustil 2017 olime vaimulikest saalis kahekesi Mustvee vene õigeusu kiriku munk-preester Iljaga.
Lühikeses eelkõnes nimetasin, et Mustvees me ütleme: usud võivad meil erinevad olla, aga Jumal on üks. Saal reageeris sellele positiivselt ja siis ütlesin, et lõpuks loeme meieisapalve üheskoos. Preester võttis mu vasakust käest kinni ja mõlemad tõstsime väljapoole jääva käe üles.
Oli kuulda, kuidas esinejad meie selja taga ja saalitäis rahvast koos palvetasid, igaüks oma keeles. Selle järel õnnistasin kõiki ülestõstetud kätega ja siis võtsime preestriga teineteisel ümbert kinni ning kaisutasime. Selle peale lahvatas valla aplaus saalis ja laval. Laval olid esinejad Moskvast ja Peterburist, Moskvast vanausulised, Peterburist õigeusulised.
Mu meelest see ongi see, mida EEA oma põhikirjas kirjutab: innustada ning teostada kristlaste vahel ühist palve-, evangelismi- ja misjonitööd nii Eestis kui väljaspool.
Aga see ei eelda tingimata tarku ettekandeid ja tõsiteaduslikke vaidlusi. On tarvis ainult vastavat meelsust, hoolimist ja armastust.
Eenok Haamer,
Mustvee koguduse õpetaja