Oikumeenia ja külalislahkus

5.–12. jaanuarini toimuvad Euroopas ja Eestis alliansspalvenädala jumalateenistused. Selle üle kümneaastase pikkusega traditsiooni taga on Euroopa Evangeelse Alliansi ja Eesti Evangeelse Alliansi (EEA) üleskutse korraldada iga aasta alguses palvenädalaid, mille raames erinevate kirikute ja koguduste liikmed peavad ühiseid oikumeenilisi jumalateenistusi, loevad ja tõlgendavad pühakirja ning palvetavad üheskoos oma maa, rahva ja kodukoha pärast. EEA kodulehe andmetel toimuvad allianssnädala jumalateenistused tänavu Tallinnas, Tartus, Haapsalus, Viljandis, Rakveres, Jõhvis ja Raplas, üksikud allianssteenistused ka Otepääl, Elvas ja Kohilas. Rakvere allianssnädal peeti juba detsembrikuus, hiidlaste oma seisab ees tuleval nädalal.
Tänavuse palvenädala teema «Teistsugune vaim» on välja pakkunud Tšehhi allianssliikumise aktivistid ning see «keskendub inimesele, keda kujundasid rõhuvad ajad, kuid kes siiski otsustas üldisele allaandmise kombele vastu astuda. Selle erilise inimese nimi on Kaaleb. Ta püsis kindlana, kui asjad muutusid keeruliseks, astus vastu enamuse arvamusele ja trendile. Ta kannatas sellepärast, et ta võttis seisukoha, kuid ka võitis sellest palju» (www.allianss.ee ).
Allianssnädala pidamise ühe initsiaatorina Viljandis tean, et kui piiblitekstid ja teemad on ette antud, siis pole kaheksaks õhtuks jutlustajate leidmine kuigi keeruline. Hoopis suurem väljakutse on komponeerida oikumeeniliste teenistuste struktuur, muusika, palve- ja ülistusvormid ning kogu õhustik nii, et see oleks vastuvõetav ja vaimulikult kosutav nii luterlastele, adventistidele, baptistidele kui elusõnalastele.
Helmut Kornemann eristab oikumeenilise liikumise alg­aegadest alates kolme viisi oikumeeniliste teenistuste pidamiseks: 1) minimeerimine – liturgiast või palvekoosolekust püütakse eemaldada kõik, mis võiks tekitada konfessionaal­seid erimeelsusi, ning jõuda lihtsa, askeetliku ja kõigile vastuvõetava sõnajumalateenistuse korrani; 2) aditsioon – iga oikumeenilises jumalateenistuses osalev kogudus või kirik toob kaasa midagi just temale iseloomulikku, nt luterlastelt jutlus, baptistidelt tunnistus, õigeusklikelt ekteenia, millest moodustub omamoodi liturgiline gala; 3) külalislahkus – oikumeenilise teenistuse liturgiliseks ja muusikaliseks raamistikuks on võõrustaja rolli täitvas kirikus käibiv traditsioon.
Exeteri ülikooli professor Siobhán Garrigan peab praeguses religioosses kontekstis kõige viljakamaks just seda viimast mudelit, mille kohaselt ühe linna või piirkonna kogudused kutsuvad kordamööda ja regulaar­selt teiste koguduste liikmeid oma jumalateenistusi külastama. Võõrustajad peavad oma jumalateenistuse üldjoontes nii, nagu selles koguduses tavaks, lisades mõningaid pisikesi, ent olulisi elemente teistest traditsioonidest, et julgustada külalisi osalema nii palju, kui nad vähegi suudavad ja soovivad.
Võõrustajate osaks on sõbraliku ja kaasava õhkkonna loomine. Samas aktsepteeritakse, et külaliste jaoks on teenistuses osi või elemente, milles nad isiklikel või teoloogilistel põhjustel ei ole valmis osalema, ning seda ei panda neile pahaks ega tunta seetõttu ka pettumust. Juba keelekasutuses ilmneb, et külalised ei pea tundma end nagu omas kodus, vaid teatav annus ebakindlust on nende reaktsioonides täiesti loomulik.
Garrigani järgi rajaneb kirjeldatud mudel arusaamal jumalateenistusest kui esmasest teoloogiast. Kui alates reformatsioonist on lääne teoloogias valitsenud arusaam, mille kohaselt liturgia on üksnes doktriini kui primaarse teoloogia väline vorm või disain, siis XX sajandi teisel poolel on erinevates kirikutes aset leidnud liturgiline liikumine ja uurimus näinud just jumalateenistuses peamist kristlikku usku ja identiteeti kujundavat akti.
Ühise palve, ülistuse, laulu, Jumala sõna lugemise ja tõlgendamise eelduseks ei pea olema eelnev konsensus kõigis usuküsimustes. Vastupidi, konfessioonide piire ühendav jumalateenistus võib erinevate kirikute vastastikuse mõistmise ja lähenemise teel endaga kaasa tuua suuremaid läbimurdeid kui õpetuskomisjonide dialoogid ja seisukohavõtud. Loomulikult ei tähenda see viimaste alahindamist. Muidugi jääb küsimus armulauaosaduse võimalikkusest või võimatusest oikumeenilise külalislahkuse kontekstis, aga see on ühe teise arutluse teema.

 

 

 

 

Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist