Õigus unistada

Kui noorpõlves köitsid paljusid Walter Scotti või mõne teise köitva jutuvestja ajaloolised seiklusromaanid, aga kõik tundus toimuvat kui mõnes teises dimensioonis. Ometi on igal ajal olnud ennastsalgavaid ja oma elu ohtu seadvaid inimesi. Vahel jäävad nad märkamatuks, vahel saavad nende teod avalikuks alles hiljem. Kindlasti ei tohiks neid tunnustamata jätta või unustada.
Unustama ja unistama on kõlalt sarnased sõnad, aga tähenduselt erinevad. Nii ühe kui teise tähendus on sügavalt inimlik. Iga päev unistame millestki ja unustame midagi. Vahel on need unistused suured ja muutuvad meie jaoks oluliseks ning vahel muutub nende täitumine tähtsaks teistegi jaoks. Oma unistuste ajel vallutatakse mäetippe või tehakse midagi erilist, mida sinult ei eeldata. Just seda äratundmist pakkus taas möödunud nädal.
Hervé Recanati kirjutab kolme prantslase imelisest pääsemisest tormisel Vahemerel praeguseks 35 aastat tagasi oma raamatus «Kolmas rass. Pääsemine eestlaste abiga». Autor kirjutab: «Kõik kolm mõtlesid ka sellele, mida nad laevahuku käigus kaotanud olid. Mitou leinas oma piipu, seda vana piipu, millest ta nii väga hoolis ja mis juba pikka aega tema truu kaaslane oli olnud.»
Võime lugeda ja arvata, mida mõtlesid mehed, kui nad 670 aastat tagasi jüripäeval hangudega mõisameeste vastu läksid. Või need, kes võõral maal vabaduse eest on võidelnud. Tänutäheks nende kangelaslikkuse eest tähistasime veteranipäeva.
Missuguseid mõtteid aga on võinud mõelda Tartu Peetri kirik? Näe, jälle tuleb see teksades hulljulge mees ja ronib mööda tellinguid, pööramata tähelepanu oma haigusele. Pühakoda pakub oma uue katuse, uhke torni ja tornikestega linnarahvale silma- ja südamerõõmu. Meie õigus on unistada, aga mitte unustada. Just seda näitas Tartu Peetri kogudus laupäeval oma heategijale Tiit Veeberile mõeldes.
Rita Puidet