Õiged vastused annab Jumal

Viigem siis Jeesuse kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see tähendab tema nime tunnistajate huulte vilja. Ärge unustage teha head ja pidada osadust, sest sellistest ohvritest on Jumalal hea meel!
Hb 13:15–16

Viigem Jumalale kiituseohvrit. Hea ja kasulik sõnum. Aga kuidas seda teha, kas tegude kaudu või sõnade kaudu ja kumb moodus on tõhusam? Paljud on teinud tegusid, mis toovad Jumalale kiitust, samas ei ole nad oma tegudest midagi rääkinud ja tihtipeale ei teagi keegi nende toimingutest peale Jumala. Osa teeb aga ainult sõnu ja nende hääl kostab kaugele ning kõik teavad ja tunnevad neid. Kas ka Jumal, ei tea mina mitte.
Usklikku võiks võrrelda sportlasega jooksurajal, kelle kõik võimed on rakendatud ainsa suure eesmärgi teenistusse. Tõelise uskliku ja nimekristlase vahel on sama suur erinevus kui võidujooksja ja jalutaja vahel.
Usklik peab kandma ehtsuse märki. Ta peab oma usku tõsiselt võtma. Arvatavasti enamik meist tunneb usklikke, kelle puhul tekib tunne, et nad võtavad usku tõepoolest nagu võidujooksu. Olen viibinud paljudes kirikutes ja ka palvemajades. Olen näinud vaimulikke jalutajaid ja jooksjaid, kuid ka neid, kelle puhul ei oska arvata üht ega teist. Olen endalt küsinud, kas meie kogudus kannab usuelus innukuse märki. Kui võõras sisse astub, kas ta tunneb, et siin võetakse Jeesuse Kristuse teenimist tõsiselt? Kas siin teenitakse Jumalat tões ja vaimus? Kas siin on tunda tõttamise pinget? Kas oleme õigel jooksurajal?
Meie ehtsus sõltub õigest algusest ja edasijõudmisest. Ükski ei saa olla tõeline usklik, kui ta ei ole usklikuks saanud. Usklikuks võib saada nii pöördumise kui ristimise armus kasvamise kaudu. Siia maailma sündides ei kanna me usuelu ehtsuse märki. Apostel Paulus on öelnud (Ef 2:3), et sündimise poolest oleme «viha lapsed». Aga kui oleme usu läbi Jeesuse oma Issandaks tunnistanud ja tema meid Püha Vaimu läbi uuesti sünnitab, siis algab tõeline usuelu. Meie kohustuseks on kontrollida, kas see hool ja innukus meis ikka elab. Mis võidujooksja see on, kes kuidagi komberdades oma eesmärgi poole liigub? Kas me võtame oma ülesannet täie tõsidusega?
Usuellu peab olema haaratud meie keha, hing ja vaim. Inimese loomus peab olema allutatud kõrgema elu huvidele. Tihtipeale võib tekkida kiusatusi, kuid nendele ei tohi alluda. Kui keegi ütleb, et ta ei suuda lahti öelda mõnest  kahjulikust harjumusest, siis tunnistab ta sellega, et ihu on peremehetsema hakanud. Ihu on tõstnud mässu südametunnistuse ja mõistuse vastu ning võimu enda kätte haaranud. Usklik aga ütleb: «Mina talitsen oma ihu ja teen ta oma orjaks.» Milline on hea uskliku kiituseohver? Julgen arvata, et see võiks nii olla: kui mõni nõrgem langeb, siis kangem aidaku… Kes on kogenum, see jagagu oma kogemusi teistega; kes on tugev, aidaku nõrgemat; kes on jõukas, toetagu vaesemat.
Niisugune on tõeline kiituseohver, mis viib osadusse Jumalaga. Kiitus ja osadus on sama lahutamatud kui meie elu eesmärk Jeesuses, me ei oska kujutleda üht teiseta. Kui tahan teada, milline on õige ja püha elu, siis pean vaatama Jeesusele. Kui tahan teada, kuidas usklik peab suhtuma teistesse, pean Jeesusele vaatama. Kui tahan teada, kuidas patune võib pühaks saada, pean vaatama Jeesusele. Kui tahan teada, kuidas usklik peab elama, pean jällegi vaatama Jeesusele. Võime ilmselt väita, et Jeesuse järgimine ongi meie elu põhieesmärk, seega Jeesus on meile nii jõuallikaks kui ka eesmärgiks, mille poole püüelda.
Mõtleme korraks ka osadusele,ühendusele Jumala ja kaasinimesega. Osadus on tänu ja kiituseohver Jumalale, on teiste läheduse igatsemine ja see on väga oluline. Kui oleme avastanud osaduse saladuse, siis mõistame seda jagada ka teistele. Ainult osaduses tohime Jumala imelisi õnnistusi kogeda. Me tohime kogeda selle hea imelist võlu, millega Jumal meid rõõmustab ja õnnistab, kuid ainult siis, kui meile on taipamine tulnud, kuidas ülejääke jagada. Ja mitte üksi ülejääke, vaid mõistame jagada ka seda, mis meil on.
Ümberringi on tihti palju kära ja segadust, lootust ja lootusetust, valu ja ahastust. Olgem koos palves ja osaduses, nõnda kutsub Jumal meid uut nädalat alustama. Ta kutsub meid head tegema südamest; kes otsib teed oma venna ja õe südamesse, see võib jagatavaks muuta kõik, mis Jumal meile jagada annab. Jumal kinkigu meile see and ja palume Temalt õnnistust kõigile neile, kes seda suudavad jagada, ja ka kõigile neile, kes jagatavast osa saavad.
Aamen.

Ants Kivilo,
Vändra koguduse õpetaja