Õiged nimed

Helsingi ülikooli lektor Toomas Gross nimetab ära peamise probleemi usundite ja usu uurimisel («Religiooniantropoloogia». – Keel ja Kirjandus 2008/8–9):
«Usu näol ei ole tegemist välise vaatluse abil tuvastatava või empiiriliselt tõestatava nähtusega. Selle uurimisel saab tugineda vaid inimese enda väidetele. Probleem ei seisne siinkohal mitte ainult selles, et antropoloog ei saa iial teada, mida ja kas tema informant tegelikult usub, vaid et usulise kogemuse adekvaatne sõnaline väljendamine ei pruugi olla võimalik.»
Suured religioonid on seda usuliste kogemuste paljususe ning sõnastamatuse probleemi üritanud lahendada, nimetades, mida ja kuidas tuleks uskuda, ning nõudes, et inimene neid juhtnööre ka järgiks. Näiteks kristlik usutunnistus, mida me igal jumalateenistusel retsiteerime, nimetab vähem või rohkem selgelt kolm­ainuõpetust, Jeesuse neitsistsündi, tema surmavalla (või peaksime seda arusaadavuse huvides põrguks nimetama?) väisamist, kõikehõlmavat kirikuorganisatsiooni jne. Meil võib jääda mulje, et kõiki neid nimetatud tõsiasju on kõik kristlased alati ja veel ühtemoodi uskunud. Paraku tuleb pigem arvata, et säärane usk nimetatud tõsiasjadesse ei tarvitse tõelisi usulisi vajadusi rohkem rahuldada kui usk korrutustabelisse.
Samuti võime jäädagi vaidlema selle üle, mis on ikka õige ja algupärane luterlik õpetus. Üks võtab Lutheri enda, ütleme tema «programmkirjutised» aastast 1520, teine Philipp Melanchthoni koostatud Augsburgi usutunnistuse aastast 1530 ja kolmas kiikab ka Konkordiavormelisse aastast 1577. Kõige vähem peaks üllatama, et nõnda kokkuleppele ei jõuta.
Isegi kummaline on eeldada, et eri aegadel ja asjaoludel koostatud tekstid peaksid olema üksikasjadeni üksmeelsed. Kas luterlikus kirikus on üks, kaks, kolm või mitte ühtegi sakramenti? Igale arvamusele leiab autoriteetse toe, sõltub sellest, mida sakramendiks nimetatakse.
Loodusteadlased loodavad sellest nimetamise segadusest üle olla, asendades mitmeti mõistetavad sõnad üheste abstraktsete sümbolitega ning ähmased definitsioonid raudkindlate valemitega. Aga alati ei aita seegi, sest vaatlusandmete tõlgendamisel ei tarvitse nimetamisest pääseda.
Kui sajab ühe päeva, on see ilm, kui terve suve, siis kliima. Aga kas maakera kliima soojeneb või mitte? Ja kui soojeneb, siis kas inimtegevuse tagajärjel? Eestis, nagu enamikus Euroopa riikides, on terve poliitiline erakond, mille programmi kuulub apokalüptilise tulevikustsenaariumi asendamine tuulegeneraatorite ning põhumajadega.
Ent akadeemik Endel Lippmaa kuulutab (vt viimane Eesti Ekspress), et jutt kliima soojenemisest ongi üksnes tuulegeneraatorite tootjate vandenõu, kus isegi kõige kõrgemal tasemel ei kõhelda vaatlusandmeid võltsimast või enesele sobivalt tõlgendamast.
Täiesti loomulikke ja looduslikke protsesse nimetatakse katastroofilisteks, et külvata paanikat ja lõigata kasumit surmahirmult (nagu seda teeb ka suur osa tänapäevasest kosmeetika-, toiduaine- ja nn tervisetööstusest). Vastastel on loomulikult võimalus akadeemik Lippmaad ebakompetentseks või äraostetud šarlataniks nimetada.
Sääraste mängudega me siis tegelemegi planeedil Maa A.D. 2008. Aga mida me ikkagi usume ja kas see on adekvaatselt nimetatav?

Urmas Petti