Õide puhkenud kogudus

23. oktoobril jõudis peapiiskop Urmas Viilma oma aastatepikkuses ettevõtmises külastada vaimulikke Hedi Vilumaa ja Kõpu koguduseni. Õpetaja Vilumaa oli külastatavate reas 41.

2016. aastal alanud ülemkarjase külaskäigud olid alguses plaanitud kohaliku vaimuliku argitegevusest osasaamisena ehk Urmas Viilmal oli plaan olla töövarjuks. Enamasti see siiski nii pole läinud, sest paratamatult on kirikupea külaskäik sündmus ja sellest soovivad osa saada nii koguduserahvas kui ka kogukond.
Nõnda toimus Kõpuski tutvumine pühakoja ja koguduse aktiiviga, kohtumine Põhja-Sakala valla esindusega, ringkäik ja lõunasöök koolimajas ning viimaks juba traditsiooniliseks kujunenud peapiiskopi neljasilmavestlus kohaliku vaimulikuga.

Kollasesse rüütatud korras kirik
Viljandi poolt Kõpule lähenedes paistab kirik kaugelt. Olen jõudnud Sakala kõrgustiku lääneserva viimasele kõrgemale paigale ja Viljandi-Pärnu maan­tee ääres asetsev kirik paitab sügishalluses sooja kollasesse värvi rüütatult silma.
Pühakoja ümber on kogunenud kümmekond inimest, kes uudistavad lõikustänupühal piiskop Joel Luhametsa poolt õnnistatud kirikuparki ja pühakoja restaureeritud aknaid ning välisfassaadi. Ja on mida vaadata! Parki on rajatud teed ja vabadussõja mälestussamba ümber plats koos pinkide ning valgustusega, uuendatud on haljastust, korrastatud kiviaeda. Kõpu kirikupark on esimene omataoline – maakiriku juurde spetsiaalselt planeeritud ja kujundatud pargiala.
Maantee remondiga sai lahenduse nõukogude ajal tekkinud olukord, kus tee oli kirikust kõrgemal ja vihmavesi kogunes pühakotta. Seljataga on tohutu töö ehk maantee viidi ligi 1,5 meetrit allapoole ja sillutati peaukse esine.

Elame laineharjal
Tehtu pole jäänud märkamata. 29. septembril anti Viljandis kogudusele peaminister Jüri Ratase allkirjaga „EV 100 igas külas“ tunnistäht nr 564, millega kaasnes ka mälestusplaat. 9. oktoobril tunnustas muinsuskaitseamet õpetaja Vilumaad pärandihoidja tiitliga.
Kui olen võtnud vastu juhatuse esimehe Taivo Lehesmetsa entusiastliku käepigistuse, algab 1825. aastal valminud kirikus palvus. Õpetaja Vilumaa tervitab peapiiskoppi ja kõneleb halastajast ning armulisest Issandast, kellega koos pole millestki puudust, lisades: „Elame laineharjal, mil kõik hästi. Ei tasu unustada, et võib tulla ka halvemaid aegu. Jumala arm ja heldus jõuab meieni läbi tõusude ja mõõnade.“
Eks nõnda see siinmail olnud ongi. Emeriitpeapiiskop Andres Põder, kes kunagi Kõpu koguduse hooldajaõpetaja oli, on toonud Kõpu kogudust näitena, et ka kõige hullemas olukorras ei tohi kogudust kinni panna. Nõukogude ajal oli liikmete puuduse tõttu sulgemiseni vaid üks samm, Harri Haamer suutis selle ära hoida ja nüüd on ajad muutunud.
Pärast palvust, kiriku ringkäiku, rõdusaali ning pööningusaali uudistamist ja tornivaate imetlemist koguduse aktiiviga kohvilauas istudes sedastab peapiiskop Viilma sarnast mõtet: „Jumalal on aeg teise rütmiga, meie oleme kärsitud. Vahel tuleb lootusetusse paika inimene, kes paneb kõik elama. Kuivanud kogudus võib uuesti õide puhkeda. Eriti kui on inspireeriv, tegus, särasilme õpetaja nagu Hedi Vilumaa. Siis tuleb ka kogukond tagasi.“

Inimeste küsimused
Käärkambris pärast tutvumisringi küsitakse peapiiskopilt, kas Eestimaal ringi sõites on kogudustes pilt parem või halvem kui ettekujutus sellest. Peapiiskop on oma sõnumis kindel: „Parem. Eriti selle sügise külastused Lüllemäele, Kanepisse ja siia Kõppu on seda näidanud. Pole tunnet, et kõik hääbub. Inimesed tahavad maale tagasi, ütles hiljuti Kanepi vallavanem. Elu maal ei lõpe. Pole põhjust nuriseda, pigem tänada. Kiriku lävepaku madalaks tegemine peab toimuma seest välja. Muud teed ei ole.“
Ka kohtumisel valla esindajatega kõlab sarnane küsimus: kui palju on kogudusi Eestimaal, millega ülemkarjase süda rahul on? „Vindumistel on mõnikord objektiivsed põhjused. Õpetajad teevad head tööd, eriti palgatingimusi arvestades. See on lausa müstika, fenomen! Mis paneb poole kooliõpetaja palgaga vaimuliku täiskoormusega tööle?“ vastab Viilma ja jututeemad lähevad sujuvalt valla ning koguduse koostööle, mis Kõpus on väga hästi toiminud ka pärast valdade ühinemist.
Ametnikud kinnitavad, et ühistegevus kogudusega on nende jaoks iseenesestmõistetav ja tihe. Eks märgiks sellest oli ka 2018. aasta Põhja-Sakala valla kultuuri aastapreemia andmine veebruaris õpetaja Vilumaale silmapaistva tegevuse eest kultuuri valdkonnas.
Päev on õhtusse jõudnud ja ühe koguduse hingeelu kiire pilguga üle vaadatud. Veidi kimbatust tegi allakirjutanule tõsiasi, et tasakaalustatud ajakirjandus peaks esile tooma ka puudusi, kitsaskohti, mida on siiski väga raske teha. Ainuke mureteema, mille üle arutati, oli kiriku parem kütmine, ent seegi toimus optimistlikus toonis, mis pani uskuma, et lahendused juba paistavad.
Kätlin Liimets

Pildigalerii: