Õhus on muutusi

On sündmusi, mis toimumise ajal suurt meediatähelepanu pälvivad, ent seejärel üsna kiiresti unustuse hõlma vajuvad. Küllap juhtub nii näiteks terrorirühmituse ISIS juhi Abū Bakr al-Baghdādī tapmise puhul. Islamiäärmuslusest tulenevat ohtu USA eriüksuslaste operatsioon nimelt õigupoolest kuigivõrd ei vähendanud.
Küll aga võivad praegustest päevasündmustest tuleviku ajalooõpikutesse jõuda üle kogu maailma lahvatanud protestiliikumised. Pealtnäha on inimesed tänavale toonud õieti väga erinevad probleemid: Ecuadoris ja Tšiilis ebavõrdsus, Iraagis ja Liibanonis korruptsioon, Kataloonias ja Hongkongis vastasseis riigi keskvõimudega. Lääneriikides aga kütavad kirgi hoopis keskkonnaküsimused.
Vaevalt on nende eripalgeliste protestiliikumiste üheaegne esilekerkimine siiski juhuslik. Pigem annavad need märku sellest, et ühiskondliku elu senised aluspõhimõtted on kogu maailmas löögi all. Nende asemele sünnib midagi uut, mille piirjooni on veel raske aimata. Põhjust muretsemiseks annab aga see, et mitmel pool on seni rahumeelsed protestiliikumised muutunud vägivaldseteks.
Mitmel pool püüavad usujuhid pingeid leevendada ja ühiskondlikke vastuolusid lepitada, hoidudes ise tüliküsimustes pooli valimast. Heaks näiteks on siinkohal Inglise kiriku seisukohavõtud Brexitiga seotud küsimustes.
Teiselt poolt kasvab ühiskonnas toimuvate muutuste tõttu surve reformida ka loomuldasa konservatiivseid usuorganisatsioone. Näiteks äsja lõppenud roomakatoliku kiriku Amazonase sinodi otsused on tekitanud mõnedes liberaalsetes usklikes küllap ennatlikku lootust, et lähitulevikus võib oodata katoliku vaimulike tsölibaadinõude tühistamist ning naiste rolli märgatavat suurendamist kirikuelus.
Rain Soosaar