Odava armu hind on kallis

Mõnda aega tagasi olin osaline Haapsalu koguduse pühapäevakoolitöö 20. sünnipäeval. Oli kosutav kokkusaamine kõigile, kes seda tööd teinud. Piiblitunni rühmatööd keskendusid kutsumisele ja kuulutamisele. Ühe rühma kuulutus kujunes teatud mõttes äraspidi kutsumiseks, tõenäoliselt selliseks, mida maailm meilt, kirikurahvalt, ootab. Või mida meie arvame neid ootavat.
Kuulutusel anti teada, mis kell on kirikus happy hour, ja võite isegi ette kujutada, kes oli konferansjee, kes majabändi rollis. Ja mida kuulutusel joogiks pakuti. Musta huumori ja reaalsuse piirid said tegelikkuses juba segatud ja eks meie lehekülgedel eri arvamusi ka kajastatakse.
Kõnelesin hiljaaegu Alan Smithiga, kes on anglikaani kiriku preester ja tegi oma abikaasaga esimest põhjalikumat Eesti-reisi. Ta meenutas oma tütart, kes aastaid tagasi oli isale öelnud: «Paps, üldiselt võttes on üsna suur vaev kirikus töötada – vastutus on suur, vanad kirikud seisavad vaevaga püsti, töötegijaid on vähe, elamistingimused jätavad ju soovida ja palgad pole kiita. Ainus, mille pärast oma tööd kirikus jätkata, on Jumal.» Täna on see noor daam lõpetamas oma teoloogiaõpinguid ja minemas kirikutööle.
Kui me vaatame ajalukku, siis on ju olnud hoopis hullemaid aegu. Ehk on muutunud info hulk, mis iga päev meieni jõuab. Kuid meie kätte antud vahendid on jäänud ju samaks.
Mulle isiklikult on alati sobinud koguduslik kuuluvus – see on kogukond, kus kõrvuti istuvad tädi Maali ja minister, kus igaühel on võimalus oma jõu ja nõuga koguduse heaks ja koguduse kaudu midagi ära teha. Ja igaüks, kes annab idee, lööb ka ise kaasa.
Kui me vaatame otsa ka kõige hullematele numbritele, mis meie EELK kogudusi puudutavad, siis üht saame ikka teha – mitte jätta oma koguduse kooskäimisi. Siis võime osa saada ühisest ülendavast armust. See kallihinnaline uudis on odava armu kõrval hea uudis nii sel nädalal kui ka kõigil järgmistel.

Mari Paenurm,
Eesti Kiriku toimetaja