Nüüd tõstkem rõõmuhääli

Laulu lugu

Kiriku laulu- ja palveraamatus (KLPR) leidub nr 114 all üks ülestõusmispühade koraal geniaalselt Gerhardti-Crügeri tandemilt.
Kus ja millal Paul Gerhardti ja Johann Crügeri tutvus algas, ei ole teada. Crügerit võib julgesti Gerhardti talendi avastajaks nimetada ning nende kahe mehe koostööd omakorda kirikulaulu ajaloo tähetunniks. Nii Gerhardt kui Crüger tahtsid oma sarnase muusikateoloogiaga kriitilisele ajastule vastu astuda. Mõlemad nägid muusika ja poeesia ilu kui vahendit usu tugevdamiseks.
Kantor Johann Crügeril, kes 1640. aastal avaldas oma esimese luterliku lauluraamatu, oli kindlasti hea nina vaimuliku poeesia vallas. Lauluraamatu teisest trükist 1647 kujunes hiljem väga populaarne kogu «Praxis Pietatis Melica», kus on esimest korda avaldatud ka Paul Gerhardti 18 laulu, nende hulgas «Auf, auf, mein Herz, mit Freuden» – «Nüüd tõstkem rõõmuhääli».
Et eestikeelne variant erineb pisut saksakeelsest originaalist, on põhjust koraali natuke lähemalt uurida. Crügeri koraalides vastab enamasti alati üks noot ühele silbile ja ka läbiminevaid noodikäike on Crügeril erakordselt vähe. Laulu «Auf, auf mein Herz» originaalis on see aga teisiti: siin on rohkesti läbiminevaid noote koos punkteeritud rütmiga.
Crügeri Gerhardti-laulude hulgas torkab kõnealune laul just sellega silma, et on õige kaugel lihtsast koguduselaulust. Lisaks meloodia melismaatikale on eriline ka laulu rütm: see on kolmeosalises taktimõõdus, mis tollel ajal üsnagi ebatavaline oli. Veel 18. saj alguses heitsid ortodokssed luterlased sellise taktimõõduga laulud kõrvale, sest need olla liigselt kihutavad ja entusiastlikud.
Crüger valis laulu komponeerimisel aluseks itaaliapärase vormi balletto – tantsurütmi, mis oma erilisel moel väljendab ülestõusmispühade rõõmu. Huvitav on ka laulu harmoonia – pärast esimeste ridade kordusi võtab Crüger ette modulatsiooni, millega antakse edasi Jeesuse pöördumist surmast ellu ning mis samuti on korrelatsioonis tekstiga: läbi pimeduse jõuame valgusse.
Meloodiajoonis viitab originaalis ristilöömis- ja ülestõusmissündmusele – laulu kõige madalam noot on seal, kus tekst ütleb: «Mein Heiland war gelegt…» (eesti keeles «Kus Jeesus hingas ka…»). Salmi lõpus liigub meloodia järjekindlalt ülespoole, olles nii ülestõusmise võrdpildiks.
KLPRs avaldatud viisi problemaatika on üsnagi huvitav. Nimelt on selles kadunud ära mitte ainult originaali kolmeosaline rütm, vaid ka Crügeri läbimõeldud meloodiajoonis. KLPRs on küll andmed, nagu pärineks meloodia Crügerilt ja isegi «Praxis Pietatis Melicast», kuid need viited on tõest siiski kaugel.
Kui heita pilk Punscheli koraalidele (millest mängiti ju kuni KLPR ilmumiseni ja veel pärast sedagi), siis on seal olemas isegi kaks viisi viite all «Auf, auf, mein Herz…» – nr 232 ja Lisa nr 91 (Tallinn 1915). Lisas esineb koraal küll kolmeosalises taktimõõdus, kuid hoopis teise meloodiaga, milles ei ole kuidagi võimalik originaalkompositsiooni ära tunda. Lisas trükitud koraal pärineb arvatavasti aastast 1660, koraaliviis nr 232 all pärineb toimetajate andmetel aga aastast 1653, mil anti välja Praxise kolmas trükk.
Mulle ei ole teada, et Crüger oleks laulule komponeerinud veel ühe paralleelviisi, sellele ei viita ka ükski nimetatud laulu käsitlev analüüs, seega jääb Eestis käibeloleva viisi saamislugu kahjuks selgusetuks. 
Originaalis on laulul üheksa salmi ning need on tõlkija Elise Aun ka kõik eesti keelde ümber pannud ja «Uues lauluraamatus» (1899) avaldanud. KLPRi on nendest jõudnud aga vaid kolm (1., 7. ja 9.).
Elise Aun sündis 15. juunil 1863 Kanepi kihelkonnas. 1890 asus ta tööle Viljandisse ajakirja Linda toimetusse. Hiljem elas Riias, Kroonlinnas ja Valgas. Aun õppis Vändras kurttummade kasvatajaks, abiellus 1903. a ning siirdus siis Simbirskisse, kust ta aga 1911 tagasi pöördus. Kirjanik Elise Aun on avaldanud luulekogud «Kibuvitsa õied» (1888, 1895 ja 1901), «Laane linnukene» (1889), «Metsalilled» (1890) ning proosakogu «Tosin jutukest» (1898). Elise Aun suri Tallinnas 2. juunil 1932.
Kristel Neitsov-Mauer