Nüüd saab lõikaja palka

Vahepeal palusid jüngrid teda: „Rabi, söö!“ Aga tema ütles neile: „Minul on süüa rooga, mida teie ei tea.“ Siis arutasid jüngrid omavahel: „Kas keegi on talle süüa toonud?“ Jeesus ütles neile: „Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud, ja lõpetan tema töö. Eks te ise ütle, et veel on neli kuud, ja siis tuleb lõikus? Vaata, mina ütlen teile: Tõstke silmad ja vaadake põlde: need on juba valged lõikuseks! Nüüd saab lõikaja palka ja kogub vilja igaveseks eluks, et niihästi külvaja kui lõikaja ühtlasi saaksid rõõmustada. Jah, siin on tõsi see ütlus: „Üks on, kes külvab, ja teine, kes lõikab.“ Mina olen teid läkitanud lõikama seda, mille kallal teie pole vaeva näinud. Teised on näinud vaeva, ja teie olete tulnud nende vaeva vilja lõikama.“
Jh 4:31–38

Peagi tähistame oma riigi 99. aastapäeva. Sel puhul jagatakse paljudele ordeneid ja autasusid. Ühe ilmaliku riigi puhul on see täiesti loomulik: kedagi tuleb ju teistele eeskujuks seada.
Ent aukirju ja aumärke jagatakse ka meie kirikus: kas on midagi üles ehitatud, kasvatatud koguduseliikmete arvu vms. Niisama kristlaseks olemise eest kellelegi autasu ei anta. Muidugi vajatakse ka kirikus eeskujusid, näiteks pühakuid. Kuid tõeline eeskuju on kirikus ikkagi Kristus ja autasu peaksid saama just need inimesed, kes Kristust oma eeskujuks peavad.
Ma ei taha selle jutuga öelda, et meie kirikus tunnustatakse valesid inimesi, kaugel sellest. Tahan lihtsalt öelda, et sedasorti tunnustus tuleb inimestelt inimestele. Aga on ka tunnustust, mis ei tule inimestelt, vaid Jumalalt. Õnneks pälvivad selle ka need inimesed, kes tavaliselt meie tähelepanuta jäävad.
Jeesus ütleb meie kirjakohas jüngritele, kes pakuvad talle süüa, et tal on süüa rooga, mida jüngrid ei tea. See roog on see, et Jeesus teeb Jumala tahtmist. Teisisõnu, Jeesus ei ela mitte toidust, mis täidab kõhtu, ja joogist, mis kustutab janu, vaid kuulekusest oma taevasele Isale. Juba Vanast Testamendist, Iisraeli rahva kõrberännakult on tuttav see mõte, mida Jeesus ka mäejutluses meenutab: inimene ei ela üksnes leivast, vaid kõigest, mis lähtub Issanda suust (5Ms 8:3).
Iga kristlase elul on väärtus, ka juhul kui ei pälvita mingeid autasusid ega äramärkimisi. Isegi siis, kui see elu ühiskonna silmis nurjub. Aga mida selline elu praktikas tähendab? Kuidas see välja näeb? Kuidas elada Jumala sõnast? Kuidas otsida vaikselt Jumala riiki ja tema õigust?
Esiteks peab meie elul olema vundament, mis ei kõigu. Selline vaimne alus, mis ei lähtu meist ning pole seega sõltuvuses meie nõrkustest ja kahtlustest, mis meid tihti külastavad, vaid jääb püsima ka siis, kui kõik muu kokku variseb. Apostel Paulus ütleb 1Kr 3:11, et „teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus“. Kui oleme Jeesuse nimesse ristitud ning saame osa tema ihust ja verest, siis toetumegi alusele, mis on igavene ega kõigu.
Teiseks, lisaks sellele n-ö objektiivsele alusele peab meil olema ka piiritu usaldus oma Õnnistegija Jeesuse Kristuse vastu. Mt 23:37 võrdleb Jeesus end kanaga, kes tahab oma lapsi enda tiibade alla koguda. See võrdlus pole sugugi lapsikult piinlik. Me tohime end oma tegudes ja mõtetes anda igal hetkel Jeesuse kaitsvasse rüppe. Tema on meie koormad ristile kandnud ja tema poole me võime igal sekundil palvetada.
Ja kolmandaks peame leidma endale koha Kristuse koguduses. Hb 10:25 manitseb, et me ei jätaks „unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks“, vaid julgustaksime selleks üksteist – ja seda enam, mida rohkem näeme Issanda kohtupäeva lähenevat. See tähendab, et meie usk, lootus ja armastus peab saama justnagu kivikeseks selles tohutu suures ja võimsas ehitises, mille nimi on Kristuse ihu – kirik. Üksinda on see kivi kasutu, kuid ehitise osana vajalik.
Kui suudame nõnda elada, siis ei pea me kahetsema, et meid ei tunnustata. Meie kristlaseks olemisele annab palga Jumal ise. Õigupoolest ongi see, et tohime, vaatamata meie patule, jääda Kristuse jüngreiks, meie palk. Jeesus ütleb ju oleviku-, mitte tulevikuvormis: „Nüüd saab [lambánei, olevik] lõikaja palka ja kogub [synágei, olevik] vilja igaveseks eluks, et niihästi külvaja kui lõikaja ühtlasi saaksid [chairé, olevik] rõõmustada.“ See vili, mida me oma kristlaseks olemisega just praegu lõikame, koguneb nähtamatusse Jumala salve. Kuid ometi rõõmustavad selle üle nii külvaja kui lõikaja – Jumal ja usklik – juba praegu.
Rõõmsate lõikajatena ärgem siiski unustagem, et mitte meie pole külvajad. Nendeks on prohvetid ja apostlid, kes on Jumala külviseemet laiali kandnud ja tänu kellele meie oleme usklikuks saanud.
Inimlikku tunnustust on meeldiv saada, kuid milline arm on olla lõikaja! Aamen.

 

 

 

 

Mart Jaanson,
Nõo koguduse õpetaja