Need okkad, need naelad ja see veri

Kui te armastate mind, siis pidage mu käske! Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees. Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde. Veel pisut aega, ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind, sest mina elan ja ka teie peate elama. Sel päeval te tunnete ära, et mina olen oma Isas ja teie minus ja mina teis. Kellel on minu käsud ja kes neid peab, see ongi see, kes armastab mind. Aga kes armastab mind, seda armastab mu Isa, ja mina armastan teda ning näitan talle ennast. Jh 14:15–21

«Mis vahet seal on, kuidas inimene elab või mida ta teeb – nagunii armastab Jumal kõiki inimesi tingimusteta!» Niimoodi öeldakse ning eeldatakse vahel, et Jumala armastus peaks välistama igasugused üldkehtivad normid või seadused ning julgustama igaüht elama just nõnda, nagu too heaks arvab. On koguni uskkondi, kes oma usuõpetusest on kõrvaldanud piibelliku arusaama igavesest hukatusest põrgus, sest nende arvates ei ole mõeldavgi, et armastav Jumal midagi seesugust võiks lubada. Kas ei looda nii Jumalat (või jumalat) oma näo järgi, oma soovidele, aga mitte tegelikkusele vastavaks?
Ja ometi nimetab Jeesus ühtesid headeks ja teisi (olemata tänapäeva maailma jaoks piisavalt tolerantne) kurjadeks. Oma jüngritele kõneldes võtab ta endastmõistetavusena seda, et ta jüngritel just nende usu ja eluviisi tõttu tekib konflikt ümbritseva maailmaga; et ümberolijad sageli ei mõista, panevad naeruks või võtavad lausa vihata neid, kes püüavad Jeesust jäljendada. Tema juurest ei leia me «odava armu» kuulutamist selles tähenduses, nagu nii mõnigi moodne teoloogia Jumala armastust omamoodi tõlgendades pakub: tee mis teed, ela kuidas elad, lõpuks on ikkagi kõik hästi.
Ent sama vähe, kui Jumala armastust võib kasutada kõikelubatavuse õigustamiseks, võib Jumala käske pidada armust osasaamise tsensuseks (kes piisavalt vaga olla ei suuda, sel pole Jumala juurde asja). C. S. Lewis on öelnud: «Kristlased ei arva, et Jumal armastab meid seepärast, et me oleme head. Pigem muudab ta meid heaks sellepärast, et ta meid armastab.» Siin on kristlik arusaam Jumala käskude-keeldude teemal mu meelest üsna tabavalt kokku võetud. Igasugune kõne jumalikest käskudest ja inimese kohustustest peab asetuma nimelt sellesse armastajatevahelise suhte konteksti, et mitte muutuda karikatuuriks.
On tänuväärt asi, et meil Jumala mõistmiseks on kasutada maiseid analoogiaid. Iseäranis ilusaks ikooniks Jumalast on eluterve kristlik perekond, ent oma usu paremaks mõistmiseks võib anda alust igasuguse inimestevahelise suhte vaatlemine. Siitki leiame, et armastajate suhe on õieti lähedane siis, kui armastus avaldub ka tegudes (isegi kui vahel oskustest või väest puudu jääb), mitte pelgalt sõnades või formaalses ühises perekonnanimes. Nii peab olema ka meie suhe Jumala endaga.
«Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde,» ütleb Issand.
Oma töös vaimuliku ja hingehoidjana olen kahjuks kohanud ka perekondi, kus vanemad esitavad lapsele nõudmise olla korralik (ema-isa kriteeriume täites) vanemliku armastuse ja läheduse pakkumise eeltingimusena. Nii võivad lapsed teatud mõttes orbudeks jääda isegi siis, kui vanemad füüsiliselt kohal viibivad. Säärased perekonnad satuvad harilikult peagi tõsiste kriiside keskele ning läheb tarvis palju vaeva, et sellest suhtest asja saaks. Eluterves perekonnas tunnevad lapsed, et ema-isa neid igal juhul armastavad, neist hoolivad ja nende jaoks olemas on, ning see teadmine innustab samaga vastama.
Jumala armastus avaldub selles, et tema on meid enne armastanud, kui meie midagi mõistsimegi, ning tahab kujundada meid oma palge sarnaseks mitte hirmu ja nõudmiste, vaid armuga. Luuka evangeeliumi 19. peatükis jutustatud Sakkeuse pöördumise lugu on selle heaks näiteks. Ning kui me tõesti mõistame, et Jeesus on meie ligi nii vaimulikult meie igapäevase elu katsumuste ja rõõmude keskel kui ihulikult pühas armulauas igal missal, kas saamegi siis jätta sellele vastamata oma eluga? «Kes, nähes tõesti ristilöödud Jumalat suremas armastuse pärast meie vastu, saaks keelduda teda armastamast? Need okkad, need naelad, need haavad ja see veri kutsuvad meid ning kannustavad meid vastupandamatult armastama teda, kes meid endid nii väga on armastanud,» tõdeb püha Alphonsus Liguori.
Palugem siis, et Jumal oma Püha Vaimu läbi teeks Kristuse ristiohvris avaldunud armastuse meile mõistetavaks ja kogetavaks ning süütaks seeläbi meid endidki vastama sellesama kõikehõlmava ja tegusa armastusega.
Tule, Püha Vaim, täida oma ustavate südamed ja süüta meis oma armastuse tuli.

Toomas Nigola,
Põlva koguduse õpetaja