Enne iseseisvuspäeva küsis Eesti Päevaleht
avaliku elu tegelastelt, missugust sõnumit tahaksid nad kuulda presidendi
aastapäevakõnes. Tundub, et ennekõike on rahvale vaja üht korralikku manitsust.
Hea oleks, kui president vajutaks kõikidele konnasilmadele ja tõmbaks liistule
viimase kui luuseri.

«Eriti peaks tähelepanu pöörama meie
muretusele energeetika suhtes, kus Eesti on läinud kaasa spenglerliku
allakäiguga.» «Minu meelest oleks kena, kui ta näitaks poolehoidu rahva suhtes
ja väljendaks muret nende pärast, kel ei lähe nii hästi.» Isegi olümpiavõitja
ei arva teisiti: «Olümpiamängude edu on rahva tähelepanu Eesti probleemidelt
kõrvale juhtinud, kuid olümpia möödudes kerkivad tegemata tööd ja mured taas
päevakorda. Just selle eest on ministreid vaja hurjutada ja viidata
tegematajätmistele.»

Kohati jääb mulje, et eestlased on
loomtõsine rahvas. Häda presidendile, kes iseseisvuspäeva paraadil head
võidupüha soovib. Kas tagasi peaks astuma kõnede koostaja, avalike suhete
nõunik või kantseleiülem? On iseloomulik, et ka president ei ilmuta oma
keelevääratusega seoses vähimalgi määral huumorimeelt, pigem seletab
surmtõsiselt, et kõik toimuks ettekavatsetult ja läbikaalutletult.

Tseremoniaalist kõrvalekaldumine on
pühaduseteotus, olgu siis tegemist riikliku või kirikliku liturgiaga. Mõne
meelest on elu ja surma küsimus, kas pidada jumalateenistust «vana» või «uue»
korra järgi, kuid «korra» vastu eksimist või selle muutmist ei õigusta miski.
Kirikupalveid tuleb lugeda nädalast nädalasse ja aastast aastasse mitte ainult
samas sõnastuses, vaid ka samasuguse tõsiduse ja paatosega. See andvat
kirikulistele kiiresti muutuvas maailmas turvalisuse ja stabiilsuse tunde.

Pärast iseseisvuspäeva vastuvõttu
arutatakse meedias tundide ja lehekülgede kaupa daamide tualettide üle – kes on
järginud klassikalist ja kes rahvuslikku stiili, kes aga loob hoopis uusi
trende nagu näiteks Signe Kivi. Võin kinnitada, et liturgilised tualetid –
talaarid, albad ja kaasulad – on vaimulike jaoks sama erutav teema.

Peaaegu igast Eesti Kiriku numbrist võib
leida artikli teemal, kas vaimulik on preester või õpetaja. See on küsimus,
mille teoloogilist tõsidust ma sugugi alahinnata ei taha. Miskipärast ei
arutleta aga kuigivõrd selle üle, miks meie jumalateenistustel või missadel on
nii vähe nalja ja naeru, soojust ja elu, miks seal käib nii vähe noori või miks
sinna peaaegu kunagi ei tulda koos lastega, miks on kirikuteenijate,
sekretäride ja vaimulike näod tihtilugu pahurad ja mornid.

Pean tunnistama, et minu jaoks olid
ülalmainitud Eesti Päevalehe küsitlusele vastajatest kõige sümpaatsemad Andres
Maimiku sõnad: «Rüütel võiks nalja visata. Siis jääks ka ükskõiksemad ja
küünilisemad tüübid teda suu ammuli kuulama. Muidu ta seisab, viigid sirged, ja
räägib seda juttu, mida vanad inimesed ikka räägivad.»

Ta jätkab: «Minusugustele ei ole see kõne
mõeldud. See on mõeldud neile, kes usuvad presidendiinstitutsiooni pühadusse,
neile, kellele ta on kuninga asemik, kes lohutab vaevatuid ja manitseb pahasid.
Umbes sama olukord on kirikus pühapäeviti: tullakse kuulama juttu, mida on
alati kuuldud, sest see sõnum annab lohutust, et kõik läheb hästi.»

Paastuaeg tähendab sisemist puhastumist ja
vabanemist ning suurema elusamuse taotlemist. Ehk peaksime paastuma ka liigsest
tõsidusest ja «vanainimeselikkusest», arengukavadest, eelarvetest ja
protokollidest, kordadest ja tualettidest ning stereotüüpsetest
manitsuskõnedest niihästi Kadriorus kui kirikus.

Marko Tiitus