Näha muutuvat maailma kaunina

Väljas on küll täissügis ja üsna sageli on mõistlik avada vihmavari. Vahelduvad aastaajad ja aastadki. Eesti Kiriku toimetajate Tartu vangla külastus (loe lähemalt järgmisest lehest) tuletas meelde aja, mil suuskadega sai mõõdetud jõeäärset luhta. Jõgi on muidugi omal kohal, ainult luhale kerkis aja jooksul suur hoone, edaspidi kasvas sinna terve kompleks. Vangla tuletab end nüüdki meelde, sest seal valmivad laialt kasutuses olevad saunakerised. Meilgi on selline kodus. Läheb hästi soojaks, võib tegijaid kiita.

Vaatan looduse närbuvat ilu, vahtradki on oma värvilise leherüü maha poetanud ja kui kuskil õilmitseb veel mõni hiline õieke, lisab see lootust, et kevadel algab see imeline pillerkaar uuesti. Ma ei tea, kui palju mõeldakse sellele vanglas piiratud alal jalutades. Aga looduse ilu jätkub ka vangla territooriumile. Ühtekokku on seal praegu neli lillepeenart ja usun, et lillede ilu imetletakse. Olgu siis väljas jalutades või aknast õue vaadates. Ja kui ise oled saanud käed selle ilu loomisele külge lüüa, siis seda kallim on iga õieke ja leheke. Ilu on see, mis toidab. Ikka meeli ja aitab mõttemaailma kaudu meil saada paremaks inimeseks.

Olen näinud, et noorusrumalusest satutakse olukorda, mida hiljem kahetseda tuleb. Hea on, kui viga parandades on su kõrval inimene, kellele toetuda, et näha silmapiiril uut ja paremat päeva koitmas. Vahel ei ole palju vaja, et pilve tagant taas päike paistma hakkaks. Vahel on vaja kannatust rohkem, ent usk Loojasse ja hea võidukäiku aitab. Eks see ongi vastastikune protsess: muutes ümbritsevat maailma ilusamaks, muutume ise paremaks.

Rita Puidet