Näha ja uskuda Tema tervendavat väge

Edasi minnes nägi Jeesus ühte sündimisest saadik pimedat inimest. Ja ta jüngrid küsisid temalt: «Rabi, kes on teinud pattu, kas tema ise või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?» Jeesus vastas: «Ei ole pattu teinud tema ise ega ta vanemad, vaid temas peavad saama avalikuks Jumala teod. Me peame tegema selle tegusid, kes minu on saatnud, niikaua kui on päev. Tuleb öö, mil ükski ei saa midagi teha. Kuni mina olen maailmas, olen ma maailma valgus.» Nende sõnade järel ta sülitas maha ja tegi süljest muda ning võidis mudaga tema silmi ja ütles talle: «Mine pese end Siiloahi tiigis!» «Siiloah» on tõlkes «Läkitatu». Siis pime läks ja pesi ning tuli tagasi nägijana.
Jeesus ütles: «Mina olen tulnud maailma kohtumõistmiseks, et need, kes ei näe, hakkaksid nägema, ning nägijad jääksid pimedaks.» Seda kuulsid mõned variseridest, kes olid tema juures, ja ütlesid talle: «Kas meiegi oleme pimedad?» Jeesus ütles neile: «Kui te oleksite pimedad, ei oleks teil pattu. Aga et te nüüd ütlete: «Meie näeme», siis jääb teie patt teile.»  Jh 9:1–7, 39–41

Jutluse aluseks olev tekst on rikas nii praktilist kristlust kui ka sügavamat teoloogilist järelemõtlemist silmas pidades, haakudes hästi ka nädala teemaga – Jeesus – meie Aitaja. Tõepoolest, kes teine võinukski toda pimedat aidata kui Jee­sus. Meiegi vajame Tema abi oma suuremates ja väiksemates muredes.
Jeesus on maailma valgus. Oleme vist sellest nii palju kuulnud, et sageli jään ka ise mõttesse ning püüan leida sellele Jeesuse enesemääratlusele kõnetavat sisu. Valgus juhatab meie sammu ja soojendab südant ning annab eelmaitse tollest valgusest, milleks on Jumal ise. Kogeda Teda sinnamaani, kuni meis polegi muud kui Jeesus, Tema arm ja valgus, on iga ristiinimese suurimaks eesmärgiks.
Vaatame kirjakohta lähemalt. Esmalt tuletatakse meile meelde ühte keskset vaimulikku tõde, et Jeesus on see, kes meid otsib ja märkab – «mööda minnes Ta nägi inimest». Kui tihti oleme kaasa läinud mõttega, et me ise oleme leidnud Jumala, tulnud usule või võidelnud endale Tema käest tervise. Jah, otsida tuleb, kuid Tema on see, kes süütab meis igatsuse, kinnitab meie tahet ning õnnistab ka leidmist ja jäämist. Igal juhul on initsiatiiv Jumala käes ning see teadmine ja kogemus on vabastav ja julgustav. Just selles ongi peidus evangeelium, Jumala tingimusteta armastus meie vastu.
Jeesus suudab ka pimedalt sündinu nägijaks teha. Me teame, et Loojale pole miski võimatu, iseasi, kas suudame seda ka uskuda. Tunnistan, et mina tihti ei suuda. Suudan mõista, kui Jumal teeb midagi väikest, millega võiksin isegi hakkama saada, aga pimedale nägemist, jalutule kõndimist, vähihaigele puhtaks saamist – see on raske. Ent just siis Jumal üllatab meid, jätmata meile muud võimalust, kui näha ja uskuda Tema tervendavat väge. Kindlasti oleme tunnistanud selliseid tervenemisi, eriti vaimulikena. Siin kogeme ühtaegu oma uskmatust, aga ka usu ülesehitamist Jumala väesse ja armastusse. Tema jaoks ei ole miski võimatu.
Haiguse ja tervise teemad tekitavad sageli teoloogilisi ja filosoofilisi arutlusi. Meiegi ajal pole võõras suhtumine, et kui keegi on raskesti haige, siis tuleb otsida põhjusi temas endas. Vahel võib see ju ka tõsi olla, kuid enamasti ei saa näidata seost inimese, eriti tema patu ja haiguse vahel. Ei saagi aru, kas otsitakse selgitusi inimese paremaks mõistmiseks ja aitamiseks või lihtsalt selleks, et kui süüdlane teada, võib asjad sinnapaika jätta.
Jeesus ütleb: «Ei ole pattu teinud tema ise ega ta vanemad, vaid temas peavad saama avalikuks Jumala teod.» See on vastus ka täna, vähemasti kristlikust vaatenurgast. Kui keegi on haige, on meil võimalus teda teenida oma armastuse ja abi ning toega. Me oleme kutsutud ka kirikuna palvetama haigete eest ning Jumala armu ja tahte kohaselt nägema imesid. Just sellised teod on Jumala austuseks. Tehkem neid, kuniks on päeva. Jumalat austab kõik, kus Tema armastus ulatatakse kannatavale maailmale. 
Nagu alguses juba viidatud, pole kerge lõpuni mõista ja selgitada Jeesuse sõnu, et Ta on maailma valgus või ka tee, tõde, elu ja eluleib. Need on suure kaaluga sõnad, mille üle on põhjust meil kõigi järele mõelda. Kui Jeesus on valgus, siis eeldab see väide omakorda kahe väite tõesust ja tõsiselt võtmist – maailm on pime ja pole muud valgust kui Jeesus.
On tõsi, et inimene võib ju füüsiliselt näha, olla terve, kuid ometi pime ja eksitatud. On muidugi ideaal, kui me oleme tervikuna valguses, meie ihu ja hing on terved. Kuid peamine on siiski valgus südames, sest sellest sõltub meie igavikuline saatus. Maise raskusega ehk saame Jumala abiga toime, sest see on ajalik, kuid hoidku Jumal meid kõiki armuliselt hingelisest pimedusest ja andku meile alatist käimist Tema valguses, alandliku meelega, teades, et see, mida maailm valguseks peab, võib olla pimedus. Kes aga oma armetust ja pimedust tunnistab, saab nägijaks. Aamen.

Ove Sander,
Nõmme Rahu koguduse õpetaja