Näha ja tunda Jumala imesid

Siis mõned kirjatundjad ja variserid vastasid talle: «Õpetaja, me tahame sinult näha tunnustähte!» Aga tema ütles neile: «See kuri ja abielurikkuja sugupõlv nõuab tunnustähte, ent talle ei anta muud kui prohvet Joona tunnustäht, sest nii nagu Joona oli merekoletise kõhus kolm päeva ja kolm ööd, nõnda peab ka Inimese Poeg olema maapõues kolm päeva ja kolm ööd. Niinive mehed tõusevad kohtupäeval üles koos selle sugupõlvega ja mõistavad selle sugupõlve süüdi, sest nemad parandasid meelt Joona jutluse peale, ja vaata, siin on rohkem kui Joona! Lõunamaa kuninganna tõuseb kohtupäeval üles koos selle sugupõlvega ja mõistab ta süüdi, sest tema tuli ilmamaa otsast kuulama Saalomoni tarkust, ja vaata, siin on rohkem kui Saalomon!

Mt 12:38-42

Ma ei usu, et olen rikas mees, aga ometi on mu silmad näinu imelisi aardeid, mis kõikjal laiuvad mu ümber. Mu käed on hoidnud varandusi, millest on kokku pandud kõige kaunimad kuningriigid. Mu süda on tundnud hetki, kui Jumal on nii lähedal, et salahilju saaksin teda möödudes puudutada, ja mu jalad on astunud samme teedel, kus iga jälg ja käänak ning heli ongi õige oma ajas, alati.

Ma ei usu, et olen vaene mees, sest kuigi imelised hetked tulevad ja lähevad, on need ometi kord olnud. Muutun mina ja unistused või ajapikku tuhmuvad värvid, siiski, niikaua kui mõtlen tagasi ja hoian neid sõnades, meeldetuletamises või mälupiltides, on see kõik peaaegu alati kaasas ja elav.

Meis kõigis on janu näha ja tunda ja elada uuesti, ikka tugevamini kogeda kaunist ja meeliülendavat. Markus on istutanud Jeesuse tunnustähe loo just hingamispäeval tehtud imetegude pika rea järele, kus rahvale justkui enam ei piisanud sellest, mis nähtud, kogetud. Nõutakse ikka uut, järjest ehedamaid ja kindlamaid märke, tõendeid. Tahtes justkui kogu aeg üha ehedamat ja täisverelist elu elada, lastakse mööduda kõigel, mida talletada ja varasalvedesse koguda. Inimese vastuvõtuvõimel on piirid ja ta muutub tuimaks ning miski ei üllata enam, miski pole meeldetuletamist väärt, vaid nõutakse uusi tõestusi, imesid.

Tänapäeval on meil seda Jeesuse lugu veidi raske mõista, sest meid lahutab pikk ajalooline ja kultuuriline barjäär. Toonane olu oli nii põhjalikult seaduste ja kindlalt juurdunud tavadega piiritletud, et ka imed ja tunnustähed, mida kirjatundjad ja variserid kahtlemata ootasid, pidid lihtsalt mahtuma sellesse raamistikku.

Kindlasti oli neis rohkem ootust ning ruumi ime ja seletamatu jaoks kui meie tänases maailmas. Ometi annab Jeesus üsna jõulise vastuse Joona looga, kuulutades ette oma surma ja ülestõusmist. Selline paralleel on harukordne, mis ei keskendu mitte niivõrd Joonale ja kala kõhus ellujäämisele, vaid ta süvis on peidetud mujale – nimelt toimunu või ka sõnumi vastuvõtmisele.

«Niinive oli suur linn isegi Jumala ees; kolm päevateekonda! Ja Joona hakkas linna läbi käima; käies esimese päeva teed, ta hüüdis ja ütles: «Veel nelikümmend päeva ja Niinive hävitatakse!» Ja Niinive mehed uskusid temasse, kuulutasid paastu ja riietusid kotiriidesse, nii suured kui väikesed» (Jn 3:3-5).

Ülesanne, mis igatpidi tundus võimatu, sest linn oli võõras, vaenulik ja inimlikes mõõtmetes hoomamatu ühele kaugelt tulnud Amittai poja Joonale, leidis lahenduse juba esimesel päeval. Kuigi see rahvas ei olnud näinud oma silmadega ei Joona allaneelamist ega ka saabumist kuivale maale, ometi nad uskusid ning neile piisas sellest, et uskuda. Piisas vaid vähesest, et muuta oma rada ja elu.

Jeesus täiendab seda Seeba kuninganna looga, näidates, kuis piisab juba edasi antud kuulutusest Saalomoni vägevusest, rikkusest ja tarkusest, mis ei suuda pooltki tõde edastada, sest tegelikult on see palju, palju enam. Nii ka kuulutus Jeesusest Kristusest kannab vaid väikest osa tegelikult toimunus ja tihtipeale ise sündmuse keskel olles ei oska näha selle tegelikku tähendust ja selle imelisus tundub tavalisena.

Kui palju me mõtleme imedele, mis on nii tavalised: nägemine, maitsmine, kuulmine, tundmine jne? Kui palju tärkab meis tänu igapäevases leivas, kodus, töös, perekonnas, koguduses? See pühapäev kutsubki meelde tuletama ja uuesti läbi mõtlema kõike toimunut, et tõesti näha ja tunda kõige selle taga olevat Jumala imet. Ja ennäe, kõige selle taga on palju enam kui lihtsalt lugu ja tegu, vaid Kõigeväeline Looja ja Hoidja ise. Nii vajab ka kogemus Kristusest ikka ja jälle uude päeva «tõlkimist» ja sõnastamist, siis piisab ka ühest jumalikust hetkest, et täita kogu elu, tunnistades: «Ma usun ja ma tean: Jeesus on Issand, nii oli, on ja jääb.»

Arho Tuhkru, Põltsamaa koguduse õpetaja